
Minu blogi on kuidagi unarusse jäänud. Mul on viimasel ajal raske üleüldsemillegi jaoks aega leida. Vähemalt nende asjade jaoks mida ma väga teha tahaksin. Esiteks tahaksin ma väga lugeda. Eile siiski lugesin ühe raamatu läbi. Lähemalt SIIN.
Seda lugedes mõtlesin armastuse peale. Kuidas erinevad inimesed tajuvad armastust erinevalt. Või õigemini kuidas nad sellesse suhtuvad. On inimesi kes armastusest ei hooli. Siis on need inimesed kelle elu on armastus. Neist, kes armastusega haiget teevad ma olin täna sunnitud kirjutama. Inimeste suhe armastusse, tunnetesse ja armumisse on väga erinev.See on samamoodi erinev, nagu ka see milliseid raamatuid kellelegi meeldib lugeda ja millest nad vaimustuvad.
Minu jaoks on armastus, tunded, emotsioonid, armumine jms kõik väga oluline. Ma jumaldan armastusromaane. Ma neelan neid kilode kaupa. Ma armastan romantilisi filme. Ma võin neid lõputult vaadata. Ma kirjutan ise armastusest.
Armastusest teise inimese vastu. Samas puudub mul oskus armastada abstraktseid olevusi. Ma ei suuda oma hinge ei kuradile ega ka jumalale anda, või ükskõik millisele muule kujuteldavale olevusele, ükskõik kuidas teda ka ei nimetataks. Ma ei tea miks. See pole vist minu loomuses? Või pole ma seda õiget lihtsalt leidnud? Või on hoopis minu kasvatuses viga? Ometi oli mu vanaema, kellega ma koos elasin, vägagi usklik, aga mul on siiani tunne,e t kõik mida tema tegi on võlts ja näideldud. Ta tegi asju selleks, et kellelgi midagi näidata. Võibolla oli tema usk siiras? Ma ei tea. Ma ei oska sellele vastata ja pole ka kedagi kellelt küsida. Võibolla isegi oleks, aga ma ei tea kas ma tahan. Tegelt pole sellel mingit vahet. Ma mõtlen sellele umbes kord aastas.
Ma ei suuda keskenduda. ma teen pidevalt kohutavaid vigu. Selliseid vigu, et mul on pidevalt pisarad silmis nende pärast. Mul on kohutavalt häbi. Näiteks. Saatsin ma tööjuures kauba valele kliendile. Mul on kaks klienti, kelle nime esimesed neli tähte on täpselt ühesugused. See pole muidugi vabandus. See ei ole üleüldse mittemingi vabandus.
Ma suutsin oma lapse sünnipäevapeo ära rikkuda. Kirjutasin kogemata kutsetele vale kuupäeva. Kogu pere nägi vaeva ja valmistas pidu ette ja külalisi ei tulnudki. Lapsel oli muidugi lõppkokkuvõttes hea meel. Saab teise peo veel. Mõned külad siiski ju saabusid- need kelle olin telefoni teel kutsunud.
Nõme mina.
Ma teen asju pealiskaudselt ja lohakalt.
Ma olen vihane iseenda peale.
Mul on liiga vähe aega. Ma tahaksin, et mul oleks rohkem tunde ühes päevas. Ma tahaksin, et mul oleks rohkem päevi nädalas. Ma tahaksin, et ma peaksin vähem magama.
Ma olen pidevalt väsinud. Ma ei näe enam piisavalt hästi ja mul on prille vaja. Mul pole aega silmaarstile minna.
Mul on vaja puhata, aga mul pole üleliigseid puhkusepäevi. minu puhkusesaldo on miinuses.Peale selle pole mul võimalik kuidagi reaalselt vaba olla.
Tööd on liiga palju. Ma ei jõua kõike ära teha. Mitte keegi ei jõua. Kõik on ülekoormatud. See muudab inimesed närviliseks ja tujukaks. Töökeskkond muutub pingeliseks ja lõpuks ei taha keegi sinna minna ja seal olla.
Samas tähendab see õnneks seda, et ka Marekil on tööd. Tervelt mitu nädalat järjest tööd. Ma ei pea üksi läbi pakase ja lume töö poole rühkima hommikuti, samal ajal kui tema voodis peesitab.
Kui ma võidaksin mitmeid miljoneid kroone, jääksin ma koju. Ei teeks midagi mida ma ei peaks tegema. Ma teekisn ainult neid asju mida ma tahaksin teha. Ma loeksin ja kirjutaksin. Ma teeksin käsitööd, milles ma pole kunagi eriti osav olnud, aga see on lahe.Vähemalt mõneks ajaks on see lahe. Niikaua kuni kohustused puuduvad.
Hoopis teisest teemast rääkides…
Mulle tehti üks lahe pakkumine.
See oli täpselt niikaua lahe, kui ma avastasin, et mul on igal pühapäeval tähtaeg. Järgmised kaks kuud pean ma esitama pühapäeval kellelegi midagi. Mida ja kellele täpsemalt ma hetkel veel ei avalda. Ei tea mis sellest välja tuleb. Kuna see on kahe naise projekt, siis peame me mõlemad oma poolest kinni pidama. Minu poolt on algus tehtud. See oli raskem, kui ma arvasin.
Tahan kirjutada oma lugu edasi. Algus on SIIN.
Tahan oma lõhnadega tegeleda. Tahan selle jaoks rohkem aega. Mul läheb uskumatult hästi. Tõsiselt. täiesti üle lootuste. Ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et mina ja naudin võrkturundust. Kuid mul on teadmine, et ma olen esimese kahesaja seas. Ma olen leidnud enda järgi inimesed, kes seda kõike samamoodi naudivad ja sellest vaimustuvad. See ongi vist põhiline. Ma ei saa kedagi sundida. Tegelikult olen ma seda korra teinud ja kahetsen seda natukene, kuid mitte veel ja põhjalikult. Ma ootan veel. Ma oskan oodata. See on asi milles ma olen tugev.
Kui nüüd jääb mulje, et ma ainult virisen asjade üle,mida ma tahaksin teha või peaksin paremini tegema, siis ma teen koguaeg midagi. Ma ei passi niisama. Kuigi kohati on tunne, et ma peaksin seda ka tegema.
Kuid see aeg on ehk siis kui ma vaatan mõnda head sarja või filmi. Siis kui ma enne uinumist unistan.
Ma olen loobunud sellest, et ma loen halbu uudiseid ja nõmedaid horoskoope. Ma ei viitsi süveneda asjadesse mida ma ei saa muuta. Mul pole selleks aega.
Eile küsiti mult, et mida ma koos oma mehega teen, et mul igav poleks.
Õhtul olime mehega mõlemad suures toas. Tema oma ja mina oma diivani peal. Tema vaatas midagi telekast ja mina lugesin raamatut. Me ei suhelnud, aga meil oli hea koos olla. Me võime olla kumbki oma toas, aga ikka olla koos. Me võime olla ühes toas, aga ikka eraldi. Me ei sega teinetest ega koorma. Meil on koos hea olla. Me ei pea selleks rääkima ega vaikima. Me võime olla täpselt sellised nagu me tahame. Me ei pea selleks teesklema ega valetama teisele või iseendale.
Marek pole ainus kellega koos mul on hea olla. Mul on üks sõber. Kes on erilsiem kui teised. See ei tähenda, et teised oleksid vähem tähtsad. Lihtsalt temaga on kõik teistmoodi.Temaga on lihtne, kuigi ma pole veel harjunud, et ta mõistab mind alati. Mul on vahest raske talle otsa vaadata, kui ma olen talle liialt oma südant puistanud. Rääkinud asjadest mis on minu sees. Seal kõige sügavamal.
- Kui sina minu pulma ei tule, siis ei lähe mina ka sinna.
Selle aasta lause. Öeldud mulle.