M- Masohismist

Kui paljud teist kohe valuvaigisti järgi haaravad kui midagi valutab?

Mina olen selline, kes talub valu mingi piirini ja tableti järgi sirutub käsi alles peale teatud valuläve ületamist, või siis sellsiel juhul, kui mul on oluline, et valu segaks mind.

Marek alati riidleb minuga, et miks ma kannatan ja rohtu ei võta.

Näiteks täna. Mul on hommikust peale olnud peavalu. Selline, nagu on 37,1 palavikuga. Tegelikult mul palavikku pole ja ma ei saa aru miks mu pea valutab. Teine põhjus võiks ola pohmakas, aga ma ei ole vähemalt teadlikult juba mitu päeva alkoholi tarbinud. Võibolla tuleb peavalu juba veinile mõtlemisest? Sest see on küll kindel, et pohmell saabub minul juba joomingu käigus. Absurdikas, aga nii see on.

Niisiis olen ma Marekia rvates tõeline masohist. “Sulle kohe meeldib ennast piinata,” ütleb ta.

Tegelikult ei meeldi ja ma tean ju, et kui ma selle tableti sisse võtaks, siis hakkaks parem. Aga samas ju nii hull ka pole. Päris koguaeg pea ei valuta. Ja niiväga hullult ei valuta.

Minu ema oli selline, kes ei tunnistanud ühtegi haigust. Tema ise oli väga harva isegi külmetushaigustes ja ainus mida ta rängalt põdes oli pohmakas, aga seda ka siis kui oli mõni pikem pidu.Meie lapsepõlvekodus oli vanaema see, kes sõi tablette peotäite kaupa. See oli kohutav. Päriselt ka.

Näiteks palavikku raviti minul ikka sedasi, et pandi teki alla ja higistama ja siis mõne päevaga olin terve. Ei mingit pikalt põdemist. Igasuguseid valuvaigisteid jagati siis kui sa juba nutma hakkamas olid. Enne seda polnud nagu vajadust küsidagi. Aaloe, sibul, mesi, vaarikad ja mustsõstrad ja midagi vist veel sellist looduslikku olid meie perespõhilised ravimid. Kogu lapsepõlve jooksul sain ma antibjootikume kõlmetushaiguse vastu vaid ühel korral ja siis ma ka keeldusin neid söömast, kuna need olid sama kibedad kui sapp.

Minu laaste arst näiteks kirjutas iga tõsisema nohu puhul juba ABd välja. Samas küsin ma ise ka arstilt neid vahest. Siis kui asi ikka tõesti hull on juba.

Marek, aga sööb valuvaigisteid kahe suupoolega. 200ne ibu on tema jaoks liiga nõrk, ta võtab alati kaks tabletti. Ma keelan ja püüan selgitada, et kui iga väiksemaasja peale tabletti võtta, siis organism harjub sellega nii ära, et kui asi tõsine on siis on juba vaja suurem doos morfiini süstida, et mingit mõju oleks. Aga ta ei kuula mind. Harjumus.

Oma lastele olen vahest pakkunud valuvaigistit ja mõnikord ka andnud. Kuid nad üldjuhul ei taha. Kah, minumoodi mõtlemisega.

Huvitav, kas Marek on vanana ka selline, kes sööb rohtusid peotäite kaupa?

Ahjaa.. kell on 2:05 ja ma ei maga veel. Miks? Sest mul on liiga hea oma suures toas olla. Ma pean siia vist elama kolima. küll on hea, et homme on veel võimalus terve päev kodus olla.