Räägitakse, et unistused on olulised. Ja veel räägitakse, et need tuleb ülesse kirjutada ja neid siis aegajalt vaadata ja maha tõmmata need mis juba täitunud on. Ma loon siia blogisse uue lehekülje, kuhu panen kõik oma unistused kirja. Siis saan ma neid maha tõmmata ja uuendada kui vaja…
Aga asja mõte on, kirjutada ülesse vähemalt 101 asja mida sa tahaksid teha.
Täna tuli mul isu banaani ja shokolaadi saiakeste järgi. Prismast ostes on need alati mu lemmikud ja seekord sain ma ise midagi teha.
Kõigepealt lõikasin lehttaigna ruudukesteks ning keerasin nad ringi. Selle nipi õppisin ühest kokasaatest. See peaks võimaldama küpsetisel kerkida. Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha on, siis see ka õnnestus. Siis lõikasin taigna peale väikse luugi mille täitsin banaani ja shokolaadiga, aga võiks täita ükskõik millega. Ma ei lisanud midagi muud ja pean tunnsitama, et üks külm jäätis sobiks kõige juurde väga hästi. Ahjus läks aega 200 kraadi juures vast 20 minutit. Päris täpselt unustasina ega vaadata. Tegin kõhutunde järgi. Kõige paremad on need loomulikult soojalt. Mitte tuliselt. Ja ühest saiakesest piisabpikaks ajaks,s est see on ikka päris magus.
Proovisin täna ka pannileiba teha ja ebaõnnestusin. See vist õnnestub ainult saarlastel…
Meie tänane õhtusöök.
Esiteks- need fantastilised kausid sain ma tööjuurest kingiks. Mul OLI neid väga vaja.
Ja otsides porgandikoogi retsepti jõudsin ma kartulipitsani ja sealt tuli siis minu tänase õhtusöögi idee.
Kõigepealt. Sibul, hakitud shampinjonid pannile siis hakkliha ja peeneks riivitud porgand. sinna peale purustatud tomatid.
Vormid määrisin võiga, riivisin kartuliliistakuid ja katsin vormid- lisasin hakklihasegu ja 20 min 200 C ahjus. Siis natuke juustu ja valmis ongi. Mulle ei meeldi kui juust pruuniks läheb, seega on meie õhtusöök selline.
Head isu meile!!!
Kunagi ammu, kui ma olin pubekas, juhtus minuga üks lugu. Mul oli suur mure ja ma läksin oma sõbranna juurde seda kurtma ning tulin sealt veel rohkem nuttes välja. Selle asemel, et tavapäraselt minuga ninnnunännutada ja mulle kaasa elada ja minuga koos halada- ta lihtsalt sõimas mind. Soovitas mul end kokku võtta, vaadata, aks mis ja kus (kahjuks ma teemat kui sellist enam ei mäleta, aga eks ta poiste või vanematega seoses oli- mis sel pubekal muud muret). Läksin koju- olin nii solvunud ja pahane, et otsustasin, et ma ei räägi temaga enam mittekunagi. Mul kulus mõni päev, et aru saada, et tal oli tegelikult õigus. Võibolla mitte päris kõiges ja võibolla ei kasutanud ta kõige leebemaid sõnu, aga selleks ajaks olin ma sama teemaga tema juures juba mitmeid kordi käinud. Selle asemel, et sõbrannaga suhtlemine lõpetada ma kallistasin teda ja tänutäheks võtsin ta samasugusel hetkel läbi korraliku moraaliloenguga.
Temal, kes oli selliste stseenide kuninganna, kulus täpselt kaks minutit, et kõigepealt minu peale vihastada, mulle küüned peaaegu, et näkku lüüa ja siis pisaraid valades tunnistada, et mul oli õigus.
Ma arva pärast seda, et üks õige sõber ei tohiks lasta oma sõbral kaua masenduda oma mulli sees, vaid ta peaks andma talle tõuke, et ta midagi ette võtaks. Kaasakiitjad millegipärast vaatavad maas porisees vedelevat sõpra ja silitavad teda ja patsutavad, et ole ole seal pori sees, aga ei tee midagi, et aidata.
Kaua võib vaadata kui su sõber on mustas augus ja räägib, et ta ei taha enam elada? Kiidad kaasa, et jah, see elu ongi üks eriti nõme ja vastik?Või annad vajadusel kõrvakiilu?
Kuhu ma jõuda tahan ja milleks üldse see postitus?
Ma olen viimasel ajal tunnistajaks, kuidas üks mulle lähedane inimene on langenud suurde ja musta masendusse. Talle on raske rõõmu valmistada. Pm on kõik koguaeg halvasti. Tööl on paha ja kodus on paha ja väljas on talv ja peale selle veel muud 101 viga. Ta on kogu oma olemuselt melanhoolne. Ta naudib seda, kui ta räägib oma sõpradele, et
ta elu on nii raske ja ta on nii üksik ja kõik on valesti.
Ka võib! Kõik tema sõbrad muudkui kiidavad kaasa. Ja kui ma siis oma suu julgesin lahti teha, siis minust sai aru ainult minu mees. SElle asemel, et mind toetada hakkasid tema teised sõbrad mind süüdistama teab milles, selle asemel et oma sõbrale öelda, et kuule, mees! võta midagi ette ja kaua võib masenduda. Ma jalutasin lõpuks lihtsalt minema jätsin mehe asju selgitama. Ei teagi täpselt kuidas asjad lõppesid, sest ülejäänud aja olen päris hõivatud olnud.
Ma olen viimaste päevade jooksul küpsetanud, küpsetanud ja veelkord küpsetanud. Isegi öösel kolme ja nelja vahel küpsetanud,s est ma ei saanud lihtsalt und.
Ma olen küpsetanud ahjus juustusaiu, verivorste, saiakesi, piparkooke, teist ja kolmandat sorti saiakesi ja veel saiakesi- muide keegi ei jõua neid enam süüa. Siis friikartuleid.. mulle kohe ei meenugi, et kas ma olen veel mdiagi teinud. Ma ostsin uue ahjuvõrmi ja kaks pakki muhvinipabereid ja hullult igast lihakraami mida küpsetada ja ma ei jõua ära oodata, millal lapsed koju tulevad, et saaks veel rohkem küpsetada, sest keegi peab enne vanad asjad eest ära sööma. Mulle ei mahugi sisse enam mittemidagi ja see pole üldse oluline, aga küpsetada tahaks. Tahaks istuda köögis ja juua teed ja vaadata, kuidas ahjus kõik asjad valmivad.
Homme plaanin vaadata kuidas kana grillib ja siis tahaks teha hullult igast kooke ja vorme. Ma tahaks porgandikooki. Sellist nagu torti. Mitte porgandipirukat. Porgandipirukat tahan ma ka. Ja siis kapsapirukat ja kartuli-porgandi-ahjuleiba peekonitükkidega (see on vist Saaremaa retsept). Meenus, et täna tegin veel paar täidetud seenekest prooviks ja need olid imehead.
Ja siis tahaks küpsetada kohupiimakooki ja igat sorti muhvineid. Tahaks teha värvilisi muhvineid. Selleks oleks mul toiduvärvi vaja. Aga ma hetkel veel ei tea kust neid osta. Siis tahaks teha ahjuliha, mis sulab suus ja siis tahaks saada ahjukartule ning teha üsna mitut erinevat ahjurulli. Ehk siis hakkliha laiali rullitud ja siis sinna vahele pandud igast head ja paremat ja siis tahaks veel lasanjet ja saiavormi ja pelmeenivormi ja … ja me ostsime täna mingi laheda koti, kuhu sisse saab panna kala või liha ja seda siis suitsetada. Ma e tea kuidas see toimib, aga suitsulõhn on sellel kotil juures ja ma pean lihtsalt katsetama, aga hetkel pole kedagi seda söömas, sest meile Marekiga ei mahu midagi sisse. Ja siis tahaks ma teha banaaanishokolaadi pirukaid ja shokolaadiküpsiseid ja pähkliküpsiseid ja küpsiseid ja keeksi ja ….
See on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea tunne, et ma saan jälle küpsetada ahjus!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Muide, pliidiplaadi peal olen ma ainult ühe korra mdiagi soojendanud. Sest siegi hapukapsas sai täna ahjus soojaks koos verivorstiga ja tõesti- me tegime ahjus neli verivorsti, sest kõik teised ju söövad ja me ka justkui peaks. No, et pärast ei saaks öelda, et pole söönud ja saanud.
Aastalõpu pühade juures on mõningaid ülitoredaid asju. (Kõigepealt lepime kokku, et mulle jõulude mõte ei meeldi, küll, aga aastalõpu valguse pühad ehk siis pööripäva tähistamine samal ajal. See on meie peres esmakordne, seega… )
Kuna päkapikud käivad ikka ja kinke teevad vanemad lastele, siis on kõik selles suhtes meie jaoks korras ja häid jõule soovi asemel soovime lihtsalt häid pühi. Otsus tuli selline, kuna meie perel pole kristlike traditsioone ja tausta, siis on meie jaoks sedasi ausam. Ja samuti ei ütle ma enam, et mulle need pühad ei meeldi. Kõik on lihtsalt paika loksunud. Vahest on lihtsalt vaja, et keegi sulle välja ütleks selle mida pikalt oled mõelnud.
Seega… Räägime selle aasta kõige toredamatest kinkidest. Esiteks, muidugi olime sunnitud mõne aja eest ostma uue pesumasina- mis on ka justkui kingitus. Ja aasta lõpuks sai planeeritud uue pliidi ost. Eile tormasin mööda ummistunud kaubanduskeskusi. Esiteks- oli suuremale lapsele vaja uut telefoni ja Rock Al Mare keskuse Tele2 poest me uue vidina ka leidsime. Pean tunnistama, et see pood on täiesti läbimõtlematu. Esiteks- ruumi on, aga teenindajaid oli ainult 3. Oleks võinud olla neljas inimene nö saalis, kes oleks vastanud palju küsimusi toodete kohta ning arvuti taga teenindajad oleksid saanud oma tööd kiiremini teha. Tunnike ootamist ja mossitav laps saigi omale uue telefoni. Edasine läks umbes nii, et talveriiete ostmise asemel kappasime väiksemale tibile saapaid ostma, võtsime esimesed ettejuhtuvad saapad ja tormasime poest välja. See kõik sellepärast, et rahakott, kes kõikide asjade eest maksis- ehk siis lastele jõulukingid teinud issi (minu eks) oli poes viibimisest rabandust saamas. Jagan temaga sedasama tunnet, aga eile pidin lihtsalt külma närvi säilitama. Sealjuures selgus, et mul polegi võimatu viibida eksiga ühes autos, aga samas- rääkida pole meil omavahel eriti millestki. Vahetasime viisakusväljendeid ja ma andsin paaril korral nõu, kuidas teismelisega rääkima peaks, et endal ka lihtsam oleks.
Edasi kappasin pliiti otsima.
Kuna tahtsin ühte kindlat pliiti, siis veendusin, et neid on tallinnas saadaval vaid kaks. Kristiines ja Ülemistes. Kristiines selgus, et tegelt seal seda pliiti ikka pole ja olin sunnitud Ülemistesse minema. Sealt sain pliidi kohe kätte. Muide, kes veel ei tea, siis pliite müüakse ilma juhtmeta. Seega- vana pliiti ei tasu enne välja visata, kui uue paigaldamiseks on elektrik palgatud. Arvake ära, kas ma teadsin seda enne? Ei teadnud. Ja sellepärast viskasid Marek ja ta sõber vana pliidid välja. Kusjuures tehes veel enne seda ühe vea- visates ära ka vana juhtme mis pliidi küljes oli ja mida tegelikult oleks saanud veel kasutada. Sellegipoolest ei ole me siin peres mitte allaandjad ja lahendasime sellegi probleemi imekiirelt ja osavalt. Lahenduse jätan siiski enda teada.
Aga!!!
Ma küpsetasin eile esimese plaaditäie viineripirukaid ja öösel kolme ja nelja vahel teise plaaditäie magusaid saiu.
Tegelikult on naljakas. Eile poes käies ma kiljatasin, me saame nüüd piparkooke teha!!!! Ja ladusin kotti taigna ja klasuuri. Ööläbi und ei tulnud, sest mõtlesin mida kõike nüüd küpsetada saab. Eile poes olles ladusime korvi täis ahjukana ja ahjupraade ja muid ahjuasju… Täna hommikul jõudis minuni, et jeee, ma saan nüüd ju muhvineid teha. Ühesõnaga- ma võiks lõpmatuseni küpsetada, aga saiakesi ma näiteks süüa ei taha. Seega- tulge mulle külla ja ma pakun teile kõigile hõrgutisi, mis ahjust tulevad!
Kuidas saavutada sisemist rahu
Saadan sulle selle edasi, sest see mõjus mulle 100%. Lugesin läbi ühe lihtsa artikli nõuannetega, kuidas saavutada sisemist rahu ja tänu sellele saavutasingi päris oma isikliku seesmise rahu.
Artiklis oli kirjas: “KUI SOOVID SAAVUTADA SISEMIST RAHU, VII LÕPULE ASJAD, MILLEGA ALUSTANUD OLED.”
Ma siis vaatasin ringi, otsisin üles asjad, mis mul erinevatel põhjustel pooleli olid jäänud ja reastasin nad prioriteetide järjekorda. Niisiis, täna hommikul olen ma lõpule jõudnud pooliku pudeli Bacardi, pudeli punase veini, Metaxa, väikese karbi kommide, paari allesjäänud aspiriini ja hapukoorega.
Teil pole vähimatki aimu, kui hea mul praegu on olla.
1) Kui keegi küsib “Kas see on okei?”, sa vastad: suvi
2) Kuidas sa ennast ise kirjeldaksid? Up Up Up
3) Kuidas sa end täna tunned? Desert Rose
4) Mis on sinu elu mõte? Spirit of the Hawk
5) Mis meeldib sulle naistes/meestes? Bellas Lullaby
6) Mis on su moto? Oriental- tundmatu esitaja…
7) Mida su sõbrad sinust arvavad? Laula mu laulu helisev hääl
8) Mida sa oma vanematest arvad? 1 minut
9) Millest sa tihti mõtled? Cool vibes
10) Kui palju on 2+2? 300 hobust- Wallavanem
11) Mida sa oma parimast sõbrast arvad? Heaven (acustic)
12) Mida sa sellest inimesest arvad, kes sulle meeldib? Süte peal sulanud jää
13) Mis on su elulugu? Sounds of silence
14) Kelleks sa kunagi saada tahad? Kawe kelder
15) Millest sa mõtled, kui näed seda isikut, kes sulle meeldib? From Paris to Berlin
16) Millist lugu mängitakse su matustel? I´ll be Watching You Lisaks kommentaariks, et minu telefonis on just selline laulupealkiri
17) Mis loo järgi sa oma pulmas tantsid? Best friend (Esitajaks The Ranchands) Lehekülje paremal ääres on laulude valik. Soovitan kuulata. Head lood on.
18) Mis on su hobi/huvi? Mälestused
19) Mis on su suurim hirm? Kel jõud sel õigus- Wallavanem Kahjuks leidsin ainult laulu sõnad. Kuid lugege neid…
20) Mis on su suurim saladus? Ämbliku tütar- Wallavanem
21) Mida sa oma sõpradest arvad? Diseney- Lion King
22) Millena sa selle postitad? First in line.
1) Kui keegi küsib “Kas see on okei?”, sa vastad:
2) Kuidas sa ennast ise kirjeldaksid?
3) Kuidas sa end täna tunned?
4) Mis on sinu elu mõte?
5) Mis meeldib sulle naistes/meestes?
6) Mis on su moto?
7) Mida su sõbrad sinust arvavad?
8) Mida sa oma vanematest arvad?
9) Millest sa tihti mõtled?
10) Kui palju on 2+2?
11) Mida sa oma parimast sõbrast arvad?
12) Mida sa sellest inimesest arvad, kes sulle meeldib?
13) Mis on su elulugu?
14) Kelleks sa kunagi saada tahad?
15) Millest sa mõtled, kui näed seda isikut, kes sulle meeldib?
16) Millist lugu mängitakse su matustel?
17) Mis loo järgi sa oma pulmas tantsid?
18) Mis on su hobi/huvi?
19) Mis on su suurim hirm?
20) Mis on su suurim saladus?
21) Mida sa oma sõpradest arvad?
22) Millena sa selle postitad?
Mul on sellel aastal kohe päris mitu suurt saavutust millega ma ise hullult rahul olen.
Kaks kõige suuremat ja olulisemat on suitsetamisest loobumine ning rahalise seisu parandamine.
Ehk siis- olen jagu saanud suurest hulgast võlgadest. Mul pole hetkel ühtegi järelmaksu, on veel vaid jäänud üks asi korda ajada ja selleks kulub umbes aasta. Kuid, sellele vaatamata on minu rahaline seis paranenud oluliselt. Ma ei saa hetkel veel midagi rohkem lubada, aga samas ei pea ma enam ka päris sente lugema. Muide, pikaajaline toidu pealt kokkuhoidmine on muutnud meid üleüldiselt kokkuhoidlikumaks. Me kulutame toidule oluliselt vähem. Näiteks, astub Marek igal õhtul läbi poe ale leti juurest ning võtab sealt midagi koju kaasa. Sageli potsatavad need asjad sügavkülma. Marek on õppinud ka seda, et kui poes on hakkliha ikkagi terve euro võrra odavam, siis tuleb korraga osta kohe mitu pakki. Hakkliha säilib sügavkülmas suurepäraselt. Sinna juurde odavat saia, muna ja sibulat ning miks mitte ka peotäis keedetud riisi ja suurepärased kotletid ongi valmis.
Üldiselt on kogunenud selliseid säästunippe ikka omajagu. Ainus, mille pealt ei saa kokku hoida on juurikad ja puuviljad. Meie kõige lemmikum salat on hiinakapsas ja tomat õliga, mis käib iga taldriku põhja kõigepealt ja siis sinna muu toiduports peale. Visuaalselt on taldrik siis kuhjaga täis ja silmad saavad kõhu täis süüa.
Muidugi pole see kõik minu kehakaalule mõjunud. või siis tegelikult on mõjunud. Sest peale suitsetamise mahajätmist on see kaal kuramus 10 kg vähemalt tõusnud. Ja siin me jõudsimegi teise hullult suure ja olulise asja juurde minu elus. Nimelt suitsetamisest loobumine. Ma suitsetasin umbes 10-12 aastat. Vahepeale jõi aeg, kus ma lapsi ootasin ja ei suitsetanud. Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes mängib lihtsalt mõttega, et jätan suitsetamsie maha ja igat uut aastat alustan jälle sama lubadusega. Ma ole kogu suitsetamise protsessi nautinud. Vahepeal olen küll suitsetamist oluliselt vähendanud, kuni suitsu või paarini päevas, aga siis jälle sealt edasi läinud. Suitsetamisest loobumise mõte tuli mul seoses sellega, et minuarust on suitsetavad vanamutid koledad. Pealegi. Mitte, et ma oleksin vana, aga minu keha ja organism siiski vananevad ja ma pean selle eest natuke paremini hoolitsema. Ma pean rohkem tähelepanu pöörama mida ma söön ja mida ma teen. Lihtsalt niisama läbilöömise aeg on möödas. Ja ma pean õnne tänama, et minuga on väga suures ja üldises plaanis kõik korras. Ma muidugi ei arva, et suur ülekaal on midagi mille kohta saaks öelda korras, aga sellega tegeleme me järgmisel aastal. Mitte, et ma annaks endale jälle mõne uueaasta lubaduse. Ei. Ma lihtsalt kavatsen järgmisel aastal operatsioonile minna. Aga see on hetkel soov. Mitte reaalsus.
Suitsetamise mahajätmisest veel. Kõige rohkem kannavatad lähedased. Ma pean tunnistama, et ma ärritun ikka veel üsna kergelt. Või noh omast arust. See lihtsalt häirib eelkõige mind ennast. Aga muidugi palju ka minu lapsi. Aga viimasel ajal ongi kodust saanud rahu ja vaikuse kantsi asemel üks ebanormaalne sõjatanner. Ma ei tea kuidas seda kõike muuta, aga küll ma välja mõtlen. Aga tegelikult oli suitsetamise mahajätmine ootamatult lihtne. Ja minu suitsetamsiest loobumine on vähendanud minu mehe ja minu töökaaslase suitsetamist. Nii, et kõik algab väikestest asjadest.
Mis veel?
Lasin endale lõpuks oemti poisipea lõigata. Aitas sellest rotisabast, mida ma koguaeg kandsin.
Tööjuures on vist kõik okey. Vähemalt boss oli rahul, kui viimati uurisin.
Tõenäoliselt on olnud aasta jooksul raskemaid ja kergemaid hetki. Ja välja tooks neist selle, et jõulupeol pole kunagi peaaegu kõiki töötajaid käinud. Aga vot näed, sel aastal see õnnestus.
Leedus sai käidud elus esimest korda ja Lätist läbi sõidetud. öösel ja poolunes, aga siiski.
Kahest klassikokkutulekust sai ühel käidud.
Valimas sai käidud.
Sõpruse üle sai pikalt juureldud ja sellest ka mõningad järeldused tehtud. Näiteks seda, et sõprus pole mittemingi ühepoolne asi, et üks muudkui helsitab ja tunneb muret, aga vot teiselt poolt mittemidagi. Muide, see teema on mõneti edasi arenenud. Ja minupoolne ükskõiksus on üsna suureks muutunud.
Kiita sain oma eksilt, et olen lapsed kasvatanud teda mitte vihkama. Kuigi tundub, et ta ise tõrjub neid eemale. Aga see on teine jutt teiseks ajaks.
Osalt nagu polnud väga eriline aasta. Oma eelmsie aasta lubadust ei õnnestunud mul pidada ja kaalus alla võtta. Sest aasta lõpp rikkus kõik ära. Aga samas oli üks igavesti vinge aasta.
Minu puhkus algas päeva varem, ehk siis juba reedese päeva veetsin kodus kallist pisikest last toetades, kellel oli hirmus paha olla. Meie pere tabas järjekordne viiruserünnak. Kusjuures mul endal on nüüdseks terve nädalavahetuse kerge palavik olnud.
Loomulikult pean ma nüüd reedese päeva tagasi tegema ja kui kõik läheb hästi, siis saab see päev homme olema. Ehk siis minu selle aasta viimane tööpäev. Ma pean mainima, et aastalõpu puhkus on üks mõnus asi.
Mul on plaanis lugeda- ma ei tea, sellepärast pole ma ka veel raamatukokku jõudnud. Soovitusi?
Tahaks midagi sooja ja mõnusat, aga rabavalt põnevat. Võibolla peaks endale hoopis ostma Oksa Polloki raamatu? Ma kuulasin sellest raamatust katkendeid ja oi kui põnev see oli!!!
Ma olen lihtsalt maganud ja diivanil pimedas toas raadioteatri arhiivi kuulanud. Panka jõudsin kaks kuud pärast uue pangakaardi tellimist. Sülti tegin eile ja ülehomme on plaanis veelkord teha, sest katsepartii tuli väga hästi välja ja on praeguseks juba täielikult ära söödud.
Lapsed panid kuuse püsti.
oeh.. ma arvan, et ma lihtsalt naudin ülejäänud vabasid päevi ja pühade ajal kavatsen istuda punase veiniga teleka ees ning mittemidagi teha. Lapsed lähevad väga suure tõenäosusega oma isa juurde, ehk siis vanaisa ja vanavanaema juurde, kuhu nende isa kohale peaks tulema. Ma lasen neil hea meelega minna.
Muide! Lapsed küpsetasid vanavanaema juures hiigelsuure hunniku imemaitsvaid piparkooke!!! Muide, ma olen neist enamuse ära söönud.. Jube piinlik on, aga kuna ma siin kodus juba olen.. Muide, ma oeln trenni ka teinud, aga see väike palavik on mind tagasi hoidnud, kuna mu pulss tõuseb nii kõrgele, et mul hakkab hirm ja ma pole kindel, et palavik ja kõrge pulss on parimad sõbrad. Eriti minu kaalu juures.
Ahjaa. Kaalust rääkides, siis jälgin hetkel põnevusega ühe oma sõbranna kaalulangust pärast operatsiooni, mida minagi tahaks ja ma ei suuda jätta märkimata, et ma olen hirmus kade ja roniks kohe opilauale. Käisin ära oma esimeses uuringus UH ning sain vastuseks, et minu kõhus on kõik kõige paremas korras. Va muidugi minu magu mis on rasvunud, aga see polevat ka kõige hullem. Kõik ülejäänud organid olid terved. Seega, mul on väga suur võimalus, et see kõik ka sedasi jääb. Nüüd on ainult pöialt pidada, et järgmine kirurgi juures käik lõppeks juba väga konkreetsete uudistega. Kuigi ma ei tea kuidas see täpselt käib, aga 10 jaanuari õhtuks saab kõik selgeks.
Vot sedasi. Peaks vist aasta kokku ka võtma?
Ma pean teiega lihtsalt jagama ühte suurepärast kogemust.
Ma olen unistanud sellest juba pikka aega ja eriti just jõulude paiku on see teema minu jaoks varasematel aegadel väga teravalt ülesse kerkinud. Ja nüüd! Esimest korda!
Kui ma varasemalt vaevlesin ja mõtlesin ja kogusin ja närvitsesin ja lõpuks olin läbi kui läti raha, sest seda kõike tuli teha kahekordselt, siis sel aastal on kõik hooopis teistmoodi.
Ja, et kui keegi veel pole aru saanud, siis ma räägin siin õpetajatele kinkide tegemisest. Sel aastal ma lihtsalt pole isegi vaadanud ega mõelnud ega ka midagi teinud. Ja teate mis? Keegi võttis asjaajamise üle. Nii, et sel aastal kulus mul õpetajate jõulukinkide peale terve minut. Täpselt nii palju kui kulus netipanka sisselogimiseks, konto numbri ja nime sisestamiseks ja siis makse kinnitamiseks.
Oleks ma varem teadnud, et see on nii lihtne!!!
Muide, siinkohal tekkis nüüd küll ülesse küsimus, et mis neil vanematel viga on, kes iga aasta osa ei võta? See on nii imelihtne. Või tegelt.. peaks vanemad panema kõik korraldama, siis oskaksid nad ka teiste tehtud tööd hinnata.
Aga minu poolt on nüüd kõik kingid ja ideed otsas. Ma võin edaspidi ainult raha üle kanda.
Mul on selline pühapäevane rammestus ja sees väike kuradike, mis paneb mind toolil nihelema ja kõhus keerama justkui millegi ootuseks. Teen arvutis mittemidagi ja taustaks mängib ETV. On just lõppenud dok film mingist kloostrist vmma ei süvenenud väga, aga midagi jäi kõrvu. Ja siis hakkab, nagu pühapäeval ikka kirikusaade. Ja minu väiksest nihelusest saab kõrvadest auru välja ajav ebareaalne ärritus. Selline totakas ja nõme ärritus, mis on omane kannatamatule lapsele ja täiskasvanu puhul see ongi täielik lapsikus.Ja mind ärritab see, et ma sedasi lasin ennast endastvälja ajada.
Aga nüüd asja juurde. Mis oli selle lõppliku ärituse põuseks?
Muide, ma olen sagi kirikuelu saadet varem vaadanud ja seal on päris huvitavaid ja põnevaid asju, aga vot täna läks ikka pilt taskusse küll. Selles mõttes, et minu arusaamine sai lihtsalt otsa.
Teleka ekraanil räägivad kaks täiskasvanud meest täiesti tõsiste nägude sellest, ekuidas jumal palvete vastab. No, et alati mitte kohe ja vahest mitte sedasi, nagu tahaks jne jne jne.
Minu kõrvadest väljuv aur hakkab tekitama sellist teekannnuvile laadset häält ja ma pean sellest kõiges üle karjuma,e t edasi mitte kuulda. Marek ja lapsed ja kassid tormavad kohale ning vaatavad mind, kuni ma leian telekapuldi ja kanalit vahetan. Tahaks nahast välja hüpata sest naha ja ülejäänud keha vahele raputas keegi sügeluspulbrit. Ja see sügeleb siiani.
Nüüd võtke kokku kõik oma veensmisoskused ja usk ja selgitage mulle, (minu kõige suurema lugupidamise juures), mis sunnib ühte täiskasvanud selge mõistusega inimest, midagi sellist uskuma??! Ma tunnen kuidas minu peakohale kogunevad mustad pilved, aga ma tahan seda teada. Mis teid sunnib selleks? Mis see miski on?
Miks on täiskasvanud inimene otsustanud, et ta tahab midagi üleloomulikku uskuda?
Miks ühte usku vastu võttes teisi automaatselt halvaks pidama hakatakse?
Miks uskulikud palvetavad selle nimel,et mitteuskilikud ka uskuma hakkaks?
Kuidas uskilikud endale õigustavad kunagisi ristisõdu jms?
Kuidas saab olla nii, et kirikud, mis loodi meie maale kõigepealt selleks, et meie rahvast riisuda ja röövida ja meilt võtta meie jumalad, on tänapäeval nii tähtsad ja olulised?!?!
Kuidas on see õige, et kirik läheb võitslusse põlisrahvaste uskumuse vastu?!
Kuidas saab uksuda, et üks olend määrab kõikide teiste elu raskuse? Miks te ei taha ise oma tegude eest vastutada? Miks aetakse kõik jumala kaela? Kõik hea ja halb. Aga inimese enda panus sellesse?
Ja miks üldse uskuda ühte kibestunud vanameest, kes “saatis oma poja siia kannatama”. Milline täie mõistuse juures olev inimene midagi sellist oma lapsega teeks?! Või teie teeksite jumala nimel?
Ja nüüd kõige lõpuks, mis tundub tänase postituse kontekstis täiesti ajuvaba, aga miks ei võiks igaüks uskuda seda mida ta tahab?
Ja kõige kõige kõige lõpuks, palun vabandust kui ma kellegi tundeid sügavalt riivasin, aga need ja väga paljud teised küsimused on mind pikalt vaevanud. Võtke nüüd kõik vaevaks vastata. Ma ei vihka teid, ma ei saakski. Sest ma ei mõista, kuidas see kõik võimalik on. Kuidas see kõik uskliku jaoks õige on ja tema peas ära seletatud. Kuidas inimene jõuab sinnani.
Muide, ma ei räägi siinkohal neist, kes ongi kasvanud sellises peres. See on natuke teistmoodi, kuid ometi, sellistest peredest pärit inimesed on oma usust loobunud, usku vahetanud- milles asi???
Sattusin ükspäev vestlema teemal, jõulude ajal kirikus käimine.
Minu vestluspartner oli minust umbes poole noorem, kuid meie mõtted liikusid sama rada. Alustame sellest, et jõulud kui sellised on justkui kristlik püha. Kuigi selle ajaga koos käib vist talvine pööripäev? Ma võin eksida hetkel, aga midagi sellist mul kuskil kuklas pesitseb. (Ja nii ongi.. Vähemalt Vikipeedia andmetel). Niisiis. Tähistame meie ikkagi mitte talvist pööripäeva vaid jõulusid ja olenemata sellest, et see on suures plaanis Coca Cola peoks kujunenud on seal suur ja tugev kristlik mõte kõige selle taga. Ja sellega seoses läheb väga palju inimesi kirikusse. Inimesed, kes kogu ülejäänud aasta kirikus ei käi, usklikud ei ole ja sellele isegi ei mõtle. Ja siis jõulude ajal on kõik kirikud rahvast pungil, kõik istuvad härdad näod peas ning tunnevad, et nüüd on siis tõelised jõulud.
Et nagu mismõttes!!!!
Esiteks tundub kogu see värk mulle juba aastaid täiesti silmakirjalik. Jõulude ajal kirikus käimine on samasugune moeasi nagu kottpüksid või miniseelikud. Ja see moeasi on kohe traditsiooniks saanud. Kuidas kirik sellesse suhtub, et korraga jõulude ajal on rahvast ni palju et ära ei mahu. See on umbes nii, et kui mulle muidu ei meeldi liha ja olen taimetoitlane, aga jõulude ajal vitsutan jõulupraadi? Või siis ikkagi rõõmustavad kirikud selle üle, et vähemalt korra aastas tuleb rahvas massiliselt kirikusse? Kust see traditsioon üldse siia paganlikku Eestisse tulnud on? Kas see on tulnud uuee iseseisvumsiega või siis sellega, et nõuka ajal ei tohtinud jõulude ajal kirikus käia ja nüüd tohib või polnud meie vaarisadel muud targemat aasta kõige pimedamal ajal teha, kui kirikusse minna? Seal kindlasti pakuti head paremat ja kuna pikk ja pime aeg oli juba seljataga, siis oli nagu põhjust naabrimees ka üle vaadata?
Oma noore, aga väga aruka vestluskaaslasega me jõudsime igatahes arvamusele, et see on justkui silmakirjalik. Ja seda nii inimeste kui ka kiriku poolt. Aga ma olen siiski hetkel avatud aruteluks sel teemal, et mida teised mõtlevad. Mitte, et mul väga igav oleks, aga..
Sattusin üks päev arutelule,e t mis see motivatsioon siis ikkagi on. Avaldasin oma arvamust ja sain vastuseks ebamäärase naeru. Ning mulle tehti selgeks, et ühe tavalise eesti inimese suurim motivatsioon on raha. Pole meil emotsionaalseid ega muid väärtusi ja soove, vaid ainult raha. Meie aju ei küündi kaugemale kui raha ja meie pea sees on ainult üks mõte. Raha! Raha!!
Mina pole sellega nõus.
Inimene, kes teenib vähem, kui eesti keskmine palk. Milline motivatsioon saab olla raha?
Minu jaoks pole raha iseeensest kunagi motivatsioon olnud. Ma olen hinnanud hoopis teisi asju. Alustades kasvõi ülemuse kiitusest. Aga mind motiveerib, et töökoht, kus ma töötan meeldib mulle. Mulle meeldib seda tööd teha, mulle meeldib see seltskond, mulle meeldivad väiksed igapäevased asjad.
Kas tõesti palganumbri vähenedes kaovad sellised pisikesed rõõmud ja motivatsioon ära? Või peab keegi sellele töötajale lihtsalt ütlema, et elus on peale raha veel nii palju olulisi ja häid asju. Jah, ma saan aru, et raha on väga oluline, eriti kui seda polegi nagu eriti, kuid kas see siis ongi kõik? Mina igatahes keeldun seda uskumast. Muidugi, mida lihtsam on töökoht, seda lihtsam võib olla ka inimese mõttemaailm, aga ei pruugi sugugi nii olla. Ma arvan, et ainult raha pärast ei saa mittemidagi teha.
