S- Saladused

Ma siin mingi aeg tagasi hõiskasin välja, et hakkan mingit üliägedat ja elumuutvat filmi vaatama. Nüüd sai see siis nädalavahetusel lausa kahel korral läbi vaadatud. Kõigepealt vaatasin ise ja siis vaatasin kuidas mees vaatas. Üldiselt pean mainima, et meest jättis see kõik üsna külmaks ning ta arvas, et kõik võib vana radapidi edasi liikuda. Tal ei tekkinud suurt ja ülevoolavat Wow efekti. Millest mul on natuke kahju, sest ta võiks osata positiivsem olla. Ta on meil selline pisike poriseja. Õnneks on lapsed minusse ja oskavad mõnusalt naerusuised olla.

Mind on hakanud isegi tõsiselt häirima viimasel ajal see mehe porisemine, ning minu märkused sel teemal panevad ta veelgi rohkem porisema. Näiteks ei oska ta hommikul rõõmsa meelega ärgata, vaid hakkab tore rõõmsa tervituse asemel virisema asjade üle, mis valesti on. Mina, aga olen juba lapsepõlvest peale teadnud, et hommikut tuleb alustada rõõmsa tujuga.

Veel palju teisigi asju mida ma sealt filmist vaatasin pean ma juba lapsepõlvest peale täiesti iseenesestmõistetavaks. Seega, kahjusk filmist ma seda “midagi täiesti enneolematut” ei leidnud. Ma sain kinnitust sellele, et see kuidas ma mõtlen on õige. Või siiski. Ma sain teha mõned väiksed korrektsoonid sel teemal, kuidas ma täpselt mõtlema pean. See sobib väga hästi minu maailmavaatega. Ja kui võtta nii tagantjärgi oma elus kõike luubi alla siis võin tuua esile järgmiseid tähelepanekuid;