P- 34 päeva arsti visiidini, 56 päeva opini

Kuna ma pean oma kaalulangetamise päevikut veel ühes kohas, siis teen siia kopy mõnest tänasest sissekandest. Lihtsalt selleks, et oleks ka siin see kõik olemas. Vahest jälle kopin siit postitusi sinna. Seega on kõik tasakaalus.

Lihtsalt üks varahommikune (minu jaoks) mõte.
Alati, kui te ennast kaaluma asute, tuleks vaadata, mis kaalu jalakese alla on jäänud. Muidugi sõltuvalt sellest, kas teile meeldib mis numbreid kaal näitab või ei. Kuna mulle ei meeldinud ja ma täna hommikul avastasin kaalu jalakese alt lapse tunnikontrolli ning pärast selle eemaldamist hakkas kaal jälle mulle sobivamaid numbeid näitama. Oi seda rõõmu! Nii, et nüüd saan jälle rahulikult edasi elada ja mitte pabistada, et ma täielik luuser olen.
(Igaks petteks teen paar kukerpalli ja viskan kolm hundiratast, et oma rõõmu väljendada ja nüüd hakkan tööle lippama)

———–

Riiete pesus kokku minemine on mulle pähe tulnud paaril korral. Näiteks. Reedel võtad teksad jalast, paned pessu. Terve nädalavahetuse käid koduriietega ehk siis mingi pika selliku või dressidega ja kui siis esmaspäeva hommikul pesurestilt puhtad teksad võtad siis vot tee mis tahad, aga enam lukk ja nööp kinni ei lähe. Siis arutad mõttes asja, et need pool kilo viinereid ja kaks kreemikooki ning veerand pirukat ja lisaks ohtralt putru ja kastet-kartulit ei saa ometi selleks põhjuseks olla miks teksad väiksed on. Kõige suurema tõenäosusega sa pesid neid lihtsalt liiga kõrgel temperatuuril.

—-

Täna on dieedi rikkumise päev, sest täna söön ma kartuleid. Milline pettumus ma olen eelkõige iseendale, et ma ei suuda kartulitele vastu seista ja milline aukartus on mul inimeste ees, kes suudavad pidada opieelseid dieete läbi pisarate ja kannatuste.
Kuna hakkliha kaste ja kartul on minu üks lemmiktoitudest, siis ma ei suutnud endale tänaseks mingit juurikavärki kokku keeta. Viis kartulit, kokku kahes kausikeses koos kastmega. Värsket kurki kõrvale… Mu kõht tõmbub krampi seda siia kirjutades. Ma läksin enne köögipoole, et endale juurde tõsta. Igaks juhuks astusin teepeal kaalu peale. Kaal näitas suuremat numbrit kui hommikul. Tõstsin kaalu ülesse ja kontrollisin, et mis on kaalu jalgade all. Et äkki mõni suss või kontsaking vms suuremat, et kaal nii suurt numbrit näitab. Ei midagi. Kõik on minu enda süü. Panen kaalu maha sätin seda ühte ja teistpidi ja tõmban kõhtu sisse ja puhistan õhku välja ja ei midagi.
Mittekuimidagi. Number kaalu peal jääb samaks. Astun mossis näoga kaalult maha- näitan endale suuuuurest esikupeeglist keelt ja löntsin arvutitooli juure tagasi. Ma ei saa minna järgmist kausitäit kööki sööma minna.
Aga väga oleks ju vaja. Kraban D käest süljekausi, mida ta enne kellelgi lahkelt pakkus ja päästan oma klaviatuuri uppumissurmast. Kassid põgenevad ja mees püüab diivanil hiirvaikne ja liikumatu olla, sest ma olen tõelsielt masenduses. Mul on vaja kartulit ja kastet!
Kusjuures just praegu jõudis mulle kohale, et hakkliha kastme sees on ju ka jahu! Seega täielik dieedi rikkumine.
Ma pean ennast nende porgandite juurde tagasi meelitama. Hetkel ei suuda ma ühtegi süüa. Lihtsalt ei taha. Ükskõik mis asendist.

Kõht koriseb nagu talle poleks kaks päeva süüa antud, aga teel kööki seisab kuri roheline kaal ees ja näitab mulle koledaid numbreid. Huvitav, kui ma öösel pimedas kinniste silmadega sealt mööda torman, kas ma siis saan kööki patustama minna?
Muide.. mulle meenus hetkel veel üks asi. Kui ma õhtul enam süüa ei saa. Sest kell on liiga palju, siis ma olen hommikul kell 7 külmiku juures söömas. Ma muidu magan 8ni. Aga vot siis kui külmikus on midagi head, siis ma söön korralikult hommikusööki ja seda kõike puhtast ahnusest, et keegi seda minu eest ära ei sööks.

Peaks laskma mehel tassi teed tegema, et midagi sellele torisevale ja nurisevale kõhule anda.

—-

Ühe asja pean ikkagi täna veel kirja panema. Minu laps ütles täna, et emme, sa oled alla võtnud. Ma siis uurisin, et mille järgi sa seda võtad. Ja tema seletas, et kui ma kaalun rohkem, siis on mu kõht ühtlaselt ümmargune,a ga kui ma kaalu kaotan, siis tekivad kõhu alaossa lohud ja istudes voldid. Muide, jutt jumala õige. Eelkõige näitab kaalulangust kaks lohukest minu alakõhul. Kuskil mujal muutusi märgata pole. Vähemalt sellisel määral mitte.

L- Lükkatõmba

Lükkatõmba on üks raamatutegelane, kellel on kaks pead ja üks keha. Vot ja need kaks pead siis pidevalt vaidlesid selle üle kummale poole minna. No ja mina olen nüüd see Lükkatõmba.

Viskasin mehe välja laste pärast ja lapsed tõid mehe koju.

Ehk siis, et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mina olen alkohoolikute laps, kes üsna kiirelt vanaema juurde elama unustati ja sealt edasi juba päris üksi elas. Minu lapsepõlve pühad tähendasid vanemate joomist ja alguses ka tülisid. Mäletan lugusid, kus olin emaga kahekesi lasteaias, kus enam mitte kedagi peale meie polnud ja välja läks pimedaks. Kevadine aeg oli. Mu ema oli selle lasteaia juhataja ja mina käisin seal. Ma nutsin seal kuni keegi tuli. Ma mäletan kuidas ma pidin miilitsatele näitama millises rohelises majas ma täpselt elan. Õnneks oskasin ma koju minna. Ja pärast andsid miilitsaonud mulle hernekommi, sest ma olin nii tubli laps.Ma nutsin igal oma sünnipäeval ja soovisin, et mu ema oleks kaine.

Lihtsalt näited, mis ei tekita minus emotsioone enam ammu ja on siin lihtsalt loo ilmestamiseks. Selleks, et edaspidine jutt oleks arusaadavam.

Otse loomulikult on alkohol minu jaoks probleem ja seda mitte selles vaatevinklis, et ma ei oskaks seda ise tarbida, vaid ma ei kannata kui minu lähedased teevad seda piire tundmata. See on minu kiiks ja ma olen aastaid sellel teemal ligu lasknud. Tegelikult pean tunnistama, et emotsioonid on aastaid juba kadunud ja alles on jäänud lihtsalt väga selge teadmine, et minu lapsed selle all kanantada ei tohi.

Minu lapsed ei ole näinud väga palju purjus inimesi ja neil ei ole suuri traumasid seoses alkohoolikutega. Nende elu on möödunud teadmsies, et alkohol on üks tavaline asi mida täiskasvanud aegajalt tarbivad ja juhtub ka sedasi, et vahest juuakse rohkem kui pea kannab. Ma otseselt ei joo laste juuresolekul, kuid samas valan endale õhtul pokaali veini nende magama minnes või õhtusöögi kõrvale. Mu lapsed ei liiguta selle peale kulmu ka. Mina lapsena oleksin juba kurja haistnud ja teadnud,e t pokaali veiniga ei piirduta ning mangunud, et vanemad lõpetaksid joomise enne kui nad alustavad. Loomulikult polnud minu arvamusest ja palvetest kunagi kasu.

Minu lapsed ei võta seda kuriteona, kui minu mees saabub koju õllesena. Mina võtan seda kuriteona. Mina olen see, kes arvab, et see pole õige ja tegelikult see polegi õige. Kui me räägime sellest, et mees käib paar korda kuus pidutsemas- no vb võiks kord paari kuu jooksul käia, aga kui väga vaja- no mis mul muud ikka üle jääb. Aga kuskil on piirid.

Piirid on siis kui lapsed nutavad.

Kuid kui ma räägin lastele, et inimene, kes on olnud koos nendega terve nende elu. Vähemalt suure osa nende elsut. Käinud nende pidudel ja üritustel ja õppinud nendega ja kasvanud nendega ja mänginud nendega ja reisinud nendega jne jne jne. Marek on olnud laste jaoks olemas siis kui mina töötasin 9-10 tundi päevas või kahel kohal. Ta on olemas laste jaoks siis kui mina lukustan ennast oma tuppa, et kirjutada. Või siis kui ma olen haige või väsinud või pahas tujus.

Meie tüli on hetkel ootel, sest me peame mõtlema. Me ei ole ära leppinud ja mehe asjad on kokku pakitud ja ootavad. Ootavad, et mis saama hakkab. Ja seda kõike sellepärast, et lapsed olid need, kes mehe koju tagasi tõid. Nemad olid need kes palusid et me räägiksime veel. Arutaksime. Rääkisid, et Marek võtaks ennast kokku. Palusid minul ka rääkida.

Ma eriti ei räägi, aga samas ma ei oska lihtsalt kaua kuri olla. Kas see on nüüd jälle kuni järgmsie korrani ja minust saab SEE naine, kes pakib pidevalt oma mehe asju kokku? Või saab minu mees aru, et sellised asjad ei ole normaalsed. Ta saab aru, et korra varem on ta olnud samas seisus ja sama asja pärast. Siis toimus muutus ja pikka aega oli kõik väga hästi.

Täna on probleem Mareki sõbras, kes ise tahab õlut juua ja samal ajal oma kurba saatust kellelegi rääkida. Ja loomulikult ei suuda Marek õllele ära öelda. Mareki sõber ostab endale õla mille najal nutta pudeli õllegi. Me võitleme nagu naine ja armuke Mareki pärast. Tule koju- ütlen mina ühelt poolt ja tema- ma ostan veel ühe õlle, teiselt poolt. Pole ju normaalne! Ja ta päriselt ka käitub nagu mingi eit!

Loomulikult on mu mees sellisest tähelepanust ja tasuta alkoholist vaimustuses. Samas ei vala keegi alkot talle kurku. Vaid ta ikka ise teeb seda. Kuid, kui me võtame nüüd välja selle sõbra, kes seda õltsi ostab, siis kahanem Mareki õllejoomine kuus vast neljale päevale. Sest ta on nii kitsi mees küll, et oma raha eest ta õlut ei osta. Tal on kahju sellest rahast ja jooming jääb ära. Vähemalt niikaua kuni ta kaine on. Pärast esimest õlut pole rahal mingit väärtust, kui seda saab promilli vastu vahetada.

Jah, ma tean. Ma elan koos alkohoolikuga, kuid ma olen seda suutnud kontrollida mõnda aega ja kaod on väiksed olnud. Muidugi on mul õigus tujutseda ja iseloomu näidata jne jne jne. Kuid laste jaoks pole paljusid asju olemas. Ehk siis ma olen suutnud kuidagi paljusid asju varjata ja sedasi organiseerida, et lapsed on kõrvale jäänud.

Ja nüüd annan ma endale võimaluse ja Marekile võimaluse seda asja veel korra arutada. Ma ei tea, millise tulemuseni me jõuame. Ma vaatan ja ootan, ega luba mehel asju lahti pakkida. Ega ka diivanilt välja kolida.

P- Paksudest

Olles avalikult ja kõigile rääkides, et ma lähen operatsioonile olen kohanud palju vastakaid arvamusi selle kohta. On inimesi, kes mulle õnne soovides kaela langevad ja neid, kes uurivad, et miks ma vabatahtlikult sellist lollust tegema hakkan. Sinna vahepeale jääb kõik muu. Ka vaikne põlgus, et miks sa siis trenni ei lähe ja midagi ise ette ei võta.

Avalikult pole mulle küll keegi midagi öelnud, kuid kuna ma käisin reisil, siis võtsin endale teekaaslaseks ajakirja Saladused. See on mul selline traditsioon. No vot ja seal oli üks lugu mis rääkis avalikult sellest, et paksud on ikka koledad küll. Ja paksud peaksi ette teatama enne kohtumist, et nad on paksud, sest muidu võib see mõne inimese silma ja tundeid riivata.

Olen nõus. Mingi eriliselt kaunis vaatepilt see pole. Kuid kindlasti ka mitte kõige jubedam? Ma tahaks vähemalt loota.

Sealt edasi jõuan ma mõttevahetuseni, mida ma olen viimasel ajal väga sageli pidanud pidama. Nimelt ma olen pidanud selgitama, et paksud inimesed teavad, kuidas toituda ja seda, et trenni tuleks teha. Kuid reaalsus on see, et paljud, seal hulgas mina, ei suuda oma kehakaalu kontrolli all hoida ükskõik milliste vahenditega, milleks mul on hulk teadmisi. Sellest pole mingit kasu, et tuleb rohkem juurikaid süüa ja vähem midagi muud. Ma siis sööngi rohkem juurikaid- kohe palju rohkem.  Kausikesest ei piisa, ikka kaks või kolm. Või siis näiteks ma võin rahulikult ei öelda saiakestele ja magusale ja isegi valgele jahule ja kartulile. No peaaegu, sest vahest on ikka isu ja kord kuus akrtulit ja saia süüa pole mingi patt. Või kui siis väike võrreldes sellega, et ma vanasti sõin neid asju iga päev. Ma võin loobuda hapukoorest ja majoneesist- tegelt ma ei tarvita neid sugugi palju. Kuid supi sees võiks törts hapukoort olla ja seda ma endale keelata ei taha. Ma muidugi söön suppe ka ilma hapukooreta. Kodus näiteks, kuid väljas- mmm see lihtsalt peab sedasi olema. Ma armastan suppe. Mulle meeldib kana ja kala. Ma võin süüa palju juurikaid ja magustoiduks õuna ja apelsini, kuid kuu ajaga on kasunud vaid 3,5kg. Või siis jee 3,5kg! Hea küll, tänase päeva seisuga ma ei ole kaotanud ühtegi kilo, sest ma avastasin enda juures uue ja huvitava asja- stressisöömise. See on üsna huvitav arvestades, et vanasti ma hoidusin toidust stressiga eemale. Ma toonitan, et ma räägin siin stressi söömisest mitte stressiõigimisest.

Kui ma nüüd söögist rääkisin siis võiks trennist ka rääkida. Väga lihtsalt öeldakse, et, aga mine trenni. Jah, ma hea meelega läheks, kui…

Kujutlege, et te võtate omale turjale teise iseenda ja hakkate peale tööd kodupoole kõndima. Jalad värisevad ja käed värisevad ja teinekord poetad paar pisarat, sest jube raske on. Mitte alati, aga mida suurem sa oled, seda raskem sul kõndida on. Siis hakkab su selg valutama, sest keha on ebaloomulikus asendis. Siis hakkavad valutama su sääremarjad, sest nad kannavad ikkagi kokku üle 100kilost raskust. Sa hingeldad nii, et kopsud ragisevad ja ka kõige külmema ilmaga sa higistad. Jope alla mingit kampsunit panna ei saa, sest see on siis juba hullem kui saunas.

Esimesel võimalusel istud sa kuskile ka talvisel ajal. Erinevad inimesed jõuavad läbida erinevaid vahemaid. Minu kõige hullematel päevadel oli 3-400meetrit ja siis puhkepaus. ja kilomeetri läbimine ajas mind nutma. Täna kõnnin ma seda varalt ilma peatusteta. Kusjuures kehakaalu vahe on umbes 5kg. See on juba tuntav.

Nii, ma olen jõudnud treeningkohta. Tõenäoliselt ujuma, sest rühmatreeningusse ma lihtsalt läheks põrandale istuma, sest no ei jõua! või siis ütleks mu põlved üsna kiirelt ülesse. Igatahes olen ma jõudnud riietusruumi ja nüüd pean ma hakkama riideid vahetama. Ma võtan ruumi pingi peal kahe kapi jagu. Ma ähin ja puhin, sest isegi sokkide vahetamine on keeruline töö. Sa pead kummarduma- kuigi sa ei saa sest kõht on ees. siis püüad jala teise peale tõsta,a ga seda saad teha vaid püksisäärest kinni hoides, sest jalg ei paindu lihtsalt. Mul õnnestub ära võtta sokid ja püksid ja kõik muu ning siis hakkan ma endale selga vedama ujumisdrikood. Kujutlega kuidas see ennast seljapeal kokku rullib ja siis te ei saa seda lahti,s est teie käekesed lihtsalt ei ulatu ja ei pandu. Tavaliselt panen ma drikoo selga kodus ja mehe abiga enne ujuma minemist, aga ma ei saa seda teha enne tööpäeva algust.

Ma olen saanud drikoo selga ja sel hetkel vajaksin ma juba pikemat puhkust. Hea küll, ma olen nõus basseinis on tore ja hea ja kerge, aga võib juhtuda, et sa lihtsalt ei jõua sealt pärast välja ronida. Jube piinlik on ausõna- ma tean.

No ja siis drikoo äravõtmine on muidugi lihtne. Kuid siis tuleb tavariided jälle selga saada. Sa oled tulnud saunast ja dushi alt. Kõik on ümberringi niiske ja püüa siis omale neid kõiki riideid niiskest peast selga tõmmata. Kõik ülejäänud on õnneks juba ammu riietusruumist kasunud kui sina seal ähkides endale pükse jalga vead ja püüad kuidagi sokkide jalgapanekuks paidnuda. Selleks ajaks kui jope selga saab valid sa telefoni teel taksofirma numbrit, et see sind koju viiks, sest sa oled läbinud suure katsumuse. Ja loomulikult on sul koju jõudes vesine olla ning sa lased õhtusöögil heamaitsta ning mõtled, et ahh, ma kulutasin täna kaks kalorit rohkem kui tavaliselt, ma võins elle teise portsu ikka võtta küll. Ma olen selle täiega välja teeninud.

Üldiselt on see peamine, miks suured inimesed ei taha minna spordiklubisse. Muidugi see ka et toidu peale kulub palju raha ja sa ei saa seda kulutada spordiklubi peale. Või siis kaalu kaotavate ühenduste peale, kuhu sa pead kohale minema! Kõige odavam viis on minna jalutama. Nüüd kõigile neile, kes arvavad, et see on lihtne, siis te vist ei lugenud seda mida ma kirja panin. Kõndimine on äärmiselt raske tegevus. Üks mida ma siiki võin vabalt teha on rattaga sõit. Või tegelt ma võin kõndida ka, kui ma saan vahpeal kuskile istuda. Tea, kas peaks endale selle väikse kaasaskantava matkatooli ostma?

Igatahes pole see allavõtmine sugugi lihtne kui sul ei satu just olema kohutav tahtejõud. Ma tean, misasi see on see jube tahtejõud, aga ma pean ütlema, et seda juba niisama lihtsalt tühjast õhust ei tekita.

Nüüd jõuame me operatsioonini, et mida see aitab? See aitab seda,e t kohe esimese kolme kuuga kaob 30kg. Noh- umbes. See tähendab, et sa oled juba suure osa koormast maha visanud ja kõik mida sa edaspidi teed on 30kg kergem. Kes ei suuda seda endale ette kujutada, siis pakkige omale homseks seljakott sellise raskusega, et teie kaal oleks 165sm pikkuse ja 130kg võrdne  ning käige päev läbi ja tehke oma tavapäraseid asju. Siis võtke sealt järgmisel päeval 10kg maha ja ülejärgmsiel 20kg veel vähemaks. Siis saate aru millest ma räägin. Ja peale selle keeratakse selle operatsiooni ajal sinu ajusse üks lisakiip ja isegi kui see kohe tööle ei hakka, siis mõne aja möödudes sa saad aru, et söömine ei olegi enam peamine asi sinu elus. (Mitte et see praegu oleks,a ga ma ei suuda sellele EI öelda.)

Kes ikka veel ei saa aru, siis võrrelge seda ükskõik millise oma väikese või suure sõltuvusega. Igal inimesel on miski pahe. Kes suitsetab, kes joob, kes teeb liiga palju trenni.

P- Pill tuleb pika ilu peale

Sellest, kui lahe mul Tartus tegelikult oli, kirjutan mõnel järgmisel korral. Hetkel tegelen päevakajalisemate asjadega.

Ja päevakorras on lahkuminek.

Lahku minnakse erinevatel põhjustel. Mina, sellepärast, et nii lihtsalt enam edasi ei saa. Ma ei tea kuidas siis edasi minema hakkab, aga vot sedasi nagu oli see ka kesta enam ei saa. Ei midagi dramaatilist. Ei suri tülisid ega nõude lõhkumisi. Lihtsalt pidamata lubadused ja järjest süvenev alkoholism ja sõbrad kes esimesel võimalusel pudeli õlut pakuvad.

Kahel päeval viiest ullakse koju õllesena ja mul ei ole võimalik seda valida, kas täna või homme või üldse mitte. See on üsna tüütu. Ja see pole mittekuidagi moodi normaalne. Normaalne pole ka see, et iga kord kui mina lähen kodust ära pikemaks ajaks on siin jama. Sel korral olin ma vaid päeva Tartus ja juba poolel teel koju sain kõne lapselt, kes nuttis tema pärast. Sest tema oli korda saatnud midagi, millest ma siin ei kirjuta ja mille ma unustada tahan. Ma nutsin pool teed Tartus Tallinnasse. Rongis. Hääletult.

Ja ometi lõkerdasin ma naerda kõigest tunnike varem. Ja sedasi, et pisarad voolasid ja kõht oli naerust kõveras.

Pill tuleb pika ilu peale. Ma tean seda teemat juba ammu ja natuke nagu põdesin ka, aga mul oli tõesti tore ja hea.

See kuidas ja kellega ma elan on minu valida, aga kui minu lapsed nutavad ja minuarust ei peaks lapsed sedasi elama, siis ma pean midagi ette võtma. Ma kohtusin Marekiga kunagi ammu. tuleb välja, et lausa kaheksa aasta eest. Mõni kuu siia-sinna või siis jääb äkki mõned kuud 9st puudu? Ma ei tea. See on pikk aeg. Selle aja jooksul jõuab kõike juhtuda.

Jõuab juhtuda ka see, et ma tunnen üle mitme aasta midagi. Just praegu just sel hetkel. Ma ei tea mis see on. Sest ma ei mäleta seda tunnet. Ma tean jah, et mul on see tunne varem olnud. Natuke teistmoodi, aga on olnud. Kuidas ma sellest hetkel aru pean saama? Mul tõesti põleb kõik sees!

Uskumatu! Ma ei ole vähemalt aasta tundnud muud kui suurt tüdimust. Jah, muidugi tavalisi asju ka, aga ei midagi ülevoolavat. Ja nüüd siis äkki! Ja ma ei oska kohe kuidagi olla. Kuidas ma ei helista talle?! Kuidas ma ei räägi temaga?

Samas ma ei nuta.

Või siis korraks ja vahepeal.

Natuke.

Aga mis edasi? Võibolla polegi edasi, vb jätkub kõik samamoodi? Kas peaks? Kas se eoleks võimalik? Kui kauaks? Kas ühel päeval läheks ma ikkagi lahku?

Ma ei tea. Vb ma homme olen jälle õnnelikult kooselus.

Mulle ei meeldis elliseid mänge mänge mängida, et kokku ja alhku, kuigi olen üsna kiire ütlemsiega ja aeglasema mõtlemisega.

 

Ahjaa veel üks mõte siia juurde. Ma ei ole inimene, kes lihtsalt alla annaks. Samas ei saa mina midagi teha, kui teine inimene seda ise ei taha. Ma võin olla toeks ja abiks. Ma oskan anda nõus ja toetada. Oskan mõelda positiivselt ja maha rahustada. Ma oskan seda kõike. Aga muidugi oskan ma ka ilkuda ja õelutseda ja kurjustada ja karjuda.

Mul on üsna sant iseloom. Ja tema on üks väheseid, kes seda tõeliselt taluda suudab. Või siis on väheseid , kes seda suudab?

 

 

 

A- Abivahend

5.    ENESE-ARMASTUS : See on meie enese kohustus, armastada ja hoolida enesest, läbi Jumaliku vaimu piiritu kingituse, mis liigub meis igal hetkel. Tõeline armastus peab tulema seestpoolt ja on saavutatav ainult läbi tõelise vaimse ühenduse igavese Jumaliku-Ise ja selle kaasasündinud ühendusega kõike loodusse. Kui me otsime armastust „väljastpoolt“ lootuses täita isiklikku sisemist üksindust või vajadust, läheme me suhetesse kui „energia- vampiirid.“  Sedasi tehes, otsime me asendust omaenese Jumaliku-Allika ühendusele, kasutades ära teiste inimeste või olendite kehastunud Jumalikku-Allikat. Sellist vajadust ei saa täita välise „armastusega.“ Seda saab täita vaid oma sisemise Jumalikkuse tunnistamisega ja seega tunnistades, et sina oled täiusliku armastuse elav kehastus. Tunnustades seda, sa OMAD suurimat armastust, Jumalikku Armastust. Ning sellest Jumaliku Väe Seisukohast, sa võid minna maailma, otsima neid, kellele sa saad jagada seda armastust, selle asemel, et otsida neid, kellelt sa võid „saada“armastust. Saavutades armastuse läbi Enese Armastuse, on motivatsioon anda rõõmuküllane, teades, et mida iganes sa võid vajada, saab luua läbi aktiivse Jumaliku-Allika Armastuse, mida sa kannad enese sees. Enese Armastuson vaimse täisealisuse kohustus.

P- 42 päeva arsti visiidini ja 62 päeva operatsioonini

Olen oma päeviku siin mõneks ajaks unarusse jätnud, aga seda pole ma mitte teinud oma dieediga. Või noh mis me nüüd räägime. Ma olen tänaseks kaotanud 3,4kg.

Ma ei tea, kas seda on vähe või palju, aga see pole olnud koguaeg lihtne. Eile näiteks sõin oma suppi tööjuures ja vaatasin töökaaslase taldrikul ahjukartuleid ja mulle hakkas tunduma, et minu supp ei saagi kunagi otsa.

Niisiis. Kogu perekond on juurikatest üle söönud ja ega mul endalgi neid enam väga sisse ei lähe. Kuid tatrapuder on minu viimase aja lemmik, sest seda võib justkui piiramatult süüa, ilma, et mingeid suuremaid tagajärgi sel oleks. Kruubipuder suitsulihaga, porgandi, kõrvitsa lillkapsasup. Peale selle veel brokkoli, avokaado, kana riisiroog. Seda ma juba varem ka olen teinud.

Üldiselt hakkavad ideed otsa saama.

Peale selle olen avastanud, et saia söömine tekitab ebamugavat enesetunnet. Mitte kohe, vaid järgmisel päeval on ikka üsna paha olla. Selline raske ja puhvis tunne. Mulle see tunne ei meeldi. Parem söön tatraputru ja söön seda.

Vastlakukleid sõin kaks ja mõned küpsised ka sel päeval. Väljas süües olen söönud punaseid suppe, seal on üsna vähe kartulit. Eilses supis oli lausa üks kartulitükk.

Kommi ma söön, aga mitte palju.

Igasugu puuviljad ja moos rocotta kohupiimaga on magustoiduks.

Emotsioonid on erinevad. Püüan end mitte liiga sageli kaaluda,a ga siiski on mõnigi emotsioon olnud selline, et põrgu küll! Ma ju pingutan, aga kaal on ikka liiga suur.

Ja kõige viimane uudis on see, et ma lähen täna Tartusse. Eks siis homme v millalgi kui “kaineks saan” annan väikse ülevaate ka kuidas mul seal läks.

Ma pean veel kõige lõppu lisama, et ühed friikartulid ja burger kuluksid hetkel ära. No täiesti hullult isutab…

O- Orhidee

Minu orhidee hakkab kohe kohe õitsema!

K- 53 päeva arsti visiidini 75 päeva opini. Kaalulangetamise eri.

Tänaseks pearoaks oli meil kõrvitsasupp. Kõrvits oli meid juba ammu ootamas, aga alles täna jõudsime sellele järgi. Retseptgi oli juba mõnda aega olemas. Koostisosad on sellised: Kõrvits, kookospiim, küüslauk, sibul, puljong, ingver. Peale seesamiseemned ja koriander ning kõrvitsaseemneõli. Mina asendasin viimase kõrvitsaseemnetega. Tegelikult tegi üsna sunniviisiliselt ka ühe teise asenduse. Nimelt polnud meie lähipoodides kookospiima ja ma olin sunnitud kasutama tavalist koort ning lisasin maitseks suurema peotäie kookoshelbeid. Koor tõmbus natuke kokku. Vahukoort päris ei võtnud vaid hoopis kohvikoore. Soola ja pipart.
Lõpptulemus oli ilus ja kollane. Järgmisel korral teen vähe tummisema- panen vett vähem. Kuid maitse oli täiesti super. Mespere sai supi sisse ka praetud lihakuubikud.
Mina ja lapsed saime kõhu ilusti täis, aga mehel jäi kõht vaatamata lihakuubikutele tühjaks ja ta vajas mõndasid võileibu lisaks.
Järgmisel korral lisaksin ma veel porgandit ja loorberilehe. Kindlasti tahan ma seda uuesti teha kookospiimaga.
Tegemist ootavad magustoidud ja pajaroad kõrvitsaga. Ja minu päris esimene enda tehtud marineeritud kõrvitsasalat.

Pilti kahjuks pole sest supp sai otsa enne kui pilti jõudsin teha. Järgmisel korral siis…

I- Inimesed

Mul on täna inimeste allergia. Ma mõtlen, et kuna mul on vaba päev, siis peaks mul olema võimalus valda kellega ma tahan suhelda ja kellega mitte. Tööjuures pean ma suhtlema inimestega, kelle minu boss on välja valinud selleks, et ettevõte töötaks hästi.

Mul ei ole mdiagi üldiselt nende inimeste vastu. Nad on minu töökaaslased ja üldjuhul on mul täiesti ükskõik millised need inimesed on. Igalühel meil on praemaid ja havelmaid päei, kuid on neid, kellel on neid halvemaid päevai rohkem. Ja on neid kelle halvad päevad mõjutavad ka teisi. Ma ei ole mitte kunagi arvanud, et mul oleks õigus kellegi peal oma tujusid välja näidata ja kui ma seda kogemata teen, siis palun ma kindlasti vabandust, sest olgem ausad- vahest lihtsalt keeb üle. Ja kui üle keeb, siis tuleb seda ka tunnistada ja kõigi käest kellele sa haiget tegid ka vabandust paluda. See annab kindlustunde, et järgmisel korral ma ikka mõtlen hoolega, kas ma nähvan kellelgi või mitte. Sest vabanduse palumine pole sugugi nii lihtne.

Peale selle on mul veel kohti kus käia ja kuhu kuuluda ja millega tegeleda.Sellega on nüüd sedasi, et iga asi millega ma otsustan tegeleda, ma vastutan selle eest. See on minu kohustus. Vahet pole kui meeldiv või mittemeeldiv see ka oleks. Kuid sealgi tuleb suhelda inimestega.

Aga mulle täna ei meeldi inmesed. Ma tahan rahu ja vaikust ja üksi olemist. Võibolla valitud seltskonda. On selliseid seltskondi, kuhu ma tahan minna ja kuhu kuuluda. Ma hea meelega lähen sinna ja olen seal. Kas räägin või olen vait.

Ma ei arva, et ma peaksin taluma näiteks tööjuures teiste tujusid. Ma ei jõua sellega tegeleda. Ma ei taha sellega tegeleda.

Mulle ei meeldi täna inimesed.

Ma mossitan.

Mulle ei meeldi täna inimesed!!!!!

MULLE EI MEELDI TÄNA INIMESED!!!!!!

H- Horoskoop

Minu tänane horoskoop ütleb, et : Enesedistsipliin pole täna just teie kõige tugevam külg. Kipute kiusatustele ja ahvatlustele liiga kergesti järgi andma. Vältige alkoholi!

 

Ja mind ootab kodus pudel suurepärast punast veini….

 

(%#¤Q¤&/(W “#”¤#”!¤&%&(/()¤%#¤”#¤!”##% !!!!!!!

L- Lihtsalt

Tundub, et midagi toimub. Nimelt on püksid kahtlaselt suured. Kas tõesti on võimalik seda juba nii ruttu tunda? Või siis on keegi minust veel oluliselt suurem mu pükse proovinud ja need välja venitanud?

Üks link ka. Seal kuskil on natukene ka operatsioonidest juttu.

R- Rahva- ja eluruumide loendus

Viimased kuudon kirgi kütnud artiklid ja väljaütlemised meedias teema, et rahvaloendus on üks eriti nõmedate ja liiga isiklike küsimustega asi. Pealegi olevat selle täitmine internetis tõeline piin.

Ma sain ennast kunagi üle loetud 45 minutiga. Selle tulemusena ei ole juhtunud mitte mdiagi. Minu vesiklosett pole muutunud kuivkäimalks, ega ma ei ole ahistatud sellepärast, mis keelt minu vananavanemad rääkisid ja kus nad sündisid. Leibkonnaliikmete ja töökohaga ka probleeme polnud. Arvan,et vb mõnes kohas kus makstakse ümbrikupalka ja töötaja on tööl mitteametlikult võib nüüd olla tõeline probleem, et seal ikka inimesed töötavad. Või kas meilt ikka küsiti, mis ettevõttes sa töötad? Ja muidugi oma ametikirjeldus tuli lhidalt kirja panna. Ma tahatisn küll kirjutada, et Hunt Kriimsilm, viimasel hetkel otsustasin teisiti. Kirjutasin nii lhidalt kui võimalik, seega ei saanud maksimum tähemärkide arvu teada.

Aga mis selles siis on, et riik tahab avalikult sinu käest andmeid, mida ta võiks ju ka salaja võtta.? Mis on neil inimesetel varjata, kes ei soovi sellistele täiesti lihtsatele küsimustele vastata.

Aga järjekordselt sai veendutud, et inimesed virisevad lihtsalt sellepärast, et virisefa. täna hommikul oli kuskil raadioeetris üks selline põhimõtetega vend, kellele ka ei meeldinud oma andmeid edastada. Ja ega tal midagi tarka polnudki öelda. Lihtsalt põhimõtte pärast. Noh ja samamoodi käivadmeil ka kõik muud asjad. Ei hooli meie oma riigist ja riik meist. ei teagi kes peaks alustama. Tõenäoliselt mitte kumbki seda vabatahtlikult ei tee. Riigitüüri juures olijad peavad tegelema ebareaalsete ja hoomamatute asjadega. samal ajal kui iga mats vaatab oma tühja supikaussi ja viriseb lihtsalt niisama põhimõtte pärast. Seda, et meil oleks vb päris hea elada, kui me kõik nii palju ei viriseks ja vinguks ei märka keegi.

Seega- vähem virinat ja pikem samm. Naeratus näole, rind ette ja rõõmsad mõtted kahe kõrva vahele. (Huvitav, kas jõuame siis Kreeklastega ühele tasemele lõpuks?) Meil läheb tegelt nendega võrreldes ikka  väga hästi.

K- 55 päeva arsti visiidini 77 päeva opini. Kaalulangetamise eri.

Eilne õhtu tõi mulle ainult rõõmu. Esiteks ei olnud enam seda kohutavat näljatunnet koguaeg sest eile sai süüa korraliku seapraadi. Või noh kaks tükikest ahjuliha ja hulgaliselt porgandeid kõrvale ja brokkolit sinna juurde. Salatiks läks veel üks tomat. Eile sai vee asemel joodud limonaadi- mis muidugi pole kõige parem ja õigem, aga õnneks ei kulu seda kraami palju.

Täna on plaanis hernesupp ilma kartuliteta. Nüüd on mul küsimus kruupide kohta, et kas kruubid kvalifitseeruvad valge jahu alla või mitte? Ma kruubiputru sööks hea meelega. Muidugi parema meelega nosiks kruubi kartuliputru, aga ma võin süüa ka kruubi kaalika porgandi putru.

Üldiselt ons  edasi, et sellised söögikorrad lähevad kõik oluliselt kallimaks ning tõenäoliselt me kuu lõpus lihtsalt nälgime perekondlikult. Siis on kasu mitmekordne. Kõik võtavad alla

Nüüd veel üks teema millega ma eile õhtul pikemalt kokku puutusin, aga igapäevaselt tuleb selliseid asju ikka ette. Ma olen ülimegatänulik, kui keegi tuleb mulle oma kogemusi jagama ja soovitusi andma. Siiski ei saa ma kahjuks teha muud kui need ära kuulata. Ma ei saa hakata pidama ühtegi dieeti, mida ma ei suuda pidada ja mille alustamisel pole sellepärast mõtet. Ma ei hakka käima kuskil kohal, sest ma lihtsalt ei viitsi ega jõua ega taha kõndida kuskile iks kohta kuulama asju mida ma tean. Ja kõigele lisaks peaksin ma selle eest veel raha maksma.

Nüüd tuleb ülesse kohe järgmine küsimus, et kui ma tean kuidas kaalust alla võtta, siis miks ma ikkagi ülekaaluline olen. Väga lihtne põhjus. Selle teadmsiega üksi pole midagi peale hakata. Selleks peab ka reaalselt midagi tegema. Ja mul on koguaeg 101 põhjust miks mitte midagi teha. Ja kas te tõesti arvate,e t ma igal õhtul ei anna endale järgmsieks päevaks lubadust rohkem jala liikuda? Näiteks ma võiksin kilomeetrise teekonna bussipeatusesse vahetada välja hoopis 2,8 kilomeetriseks teekonnaks otse koju. Või siis natuke pikemaks- ma pole päris kindel, kui pikk see tee on. Ma võiksin seda teed rahulikult kõndida, kui vahepeal oleksid pingid, kus ma saaksin paar minutit puhata. Sest sellsie teekonna keskel muutuks üksi püstiseismine minu jaoks piinavaks.

Ma ei ole siin sellest varem rääkinud, kuid siit see tuleb.

Mina, kes ma kaalun kaks korda samapalju, kui ma võiks kaaluda, ei jõua kõndida sest mu selg hakkab valutama ja mu jalad lähevad krampi. See, et ma hingeldan- no see polegi minu jaoks mingi probleem. Higistamisega mul ka kõige hullem pole. Ja kui keegi tuleb ja räägib mulle, et ma peaksin rohkem jalutama siis ma tahaks talle öelda, et ta võiks võtta iseenda omale kukile ja proovida siis jalutada kilomeetreid. Sealjuures pean tooma välja, et paljud saledad inimesed pargivad kõikvõimalike uste lähedusse, sest nii on mugavam. Mõned väga ülekaalulised inimesed ei pargigi autot enne kui saavad ukseesise koha. Sest nad lihtsalt ei jõua kõndida.

Nüüd räägime veel sellest, et miks siis inimesed on ikkagi paksud. Kas nad siis pole kunagi kuulnud sellest, et on olemas dieedi ja igasugused kaalujälgijad ja figuurisõbrad jne. Loomulikult kõik teavad. No vähemalt enamus. Suur osa ülekaalulistest on elu jooksul pidanud dieete, käinud vb isegi trennis, kaalu langetanud ja vb olnud isegi mingil perioodil normkaalus. Kuid ometi on nad jõudnud tagasi sinna kus nad hetkel on. Sageli palju suuremasse kaalu, kui see millest nad viimasel korral hakkasid kaalu kaotama.

Maailmas on väga väike osa inimesi, kes võib süüa valimatult ükskõik mida ilma, et ta juurde võtaks. Suurem osa inimekonnast peab jälgima seda mida ta sööb ja kui palju liigub. Me teame ju kõik kuidas leitakse 101 vabandust, miks mitte süüa vähem, tervislikumalt, kellaajaliselt jne jne jne. 10kg alla võtta suudab igaüks. Saavutatud kaalu hoida juba väiksem hulk inimesi. Ma julgen öelda, et 120kg pealt on 10 kg kaotada oluliselt lihtsam, kui 70kg pealt 10kg alla võtta. Inimesi, kes näpuga näitavad, sõimavad ja kommentaariumites kedagi paksuks sõimavad ja niisama tänitavad- neil inimestel on lihtsalt halvad kombed. Jah, paks on paks. Nõus, kuid mina näiteks oma lapsel ei luba teistsugust inimest mõnitada. Tegelikult ei kujuta suur osa inimesi lihtsalt ette milline eneseületamine on sellise kaalu alla võtmine. Kui paljud ei suuda loobuda suitsetamisest, alkoholist, shoppamisest. Millest iganes. Ma olen eelmsiel aastal loobunud suitsust ja isegi, kui ma arvan, et see läks mul kergelt oli see võitlus minu sees olemas. Praegu pean ma samasugust võitlust oma söögiga ja kaaluga.

See võitlus toimub enamjaolt minu sees, ma ei võta seda kui mingit kohutavalt rasket ja rusuvat asja- ma ei suudaks elada kui ma iga asja pärast viriseks ja vinguks. Ma teen nalja selle üle ja naerutan inimesi oma lugudega. Ma võin langeda õhtuks masendusse ilma, et ma peaks kartma, et ma jäängi masendusse. Ma julgen minna operatsioonile kartmata, et mu naljasoolikas välja lõigatakse. Nagu mu üks tuttav ütles, siis ega ta mingil naljaoperatsioonil ei käinud vaid hoopis maooperatsioonil. Erinevalt paljudest inimestest kes näevad maailma mustades värvides, ega oska rõõmustada võikeste asjade üle tunnevad operatsiooni läbinud inimesed siirast rõõmu väikestest asjadest. Kaotatud kilost ja sõbra või tuttava edusammudest, kellegi operatsioonile pääsemisest või palju väiksematest ja igapäevasematest asajdest.

Mida ma öelda tahan on see, et suured tänud kõigile, kes mulle kaasa elavad ja pöialt hoiavad ja minu edusammude üle rõõmu tunnevad. Kõiksugu lihtsad nipid ja reaalsed soovitused on teretulnud, kuid see, kas ma neid ka arvestan või ära kasutan,s aab sõltuma minu enesetundest. Ei tasu solvuda, kui ma ütlen EI. Sest ma tunnen ennast ja ma ei taha alustada juba ette luhtumisele määratud asju. Ma tunnen ennast piisavalt hästi.

Ma ei kavatse nõus olla kõigega mis mulle öeldakse. Ma tean, et ühtede inimeste jaoks sobivad ühed ja teiste jaoks teised asjad. Iga inimene peab oma otsused ise tegema ja ka vastutama ise.

Ma hakkan nüüd porgandit nosima selle pika kirjatüki lõpuks. huhh.. Päris pikk tekst tuli ja tõenäolsielt lippasid mõned mõtted niisama kuskil ringi. 

 

 

 

 

 

 

PS: kes teab selle koogi retsepti? See pilt on delfist pärit.

K- 56 päeva arsti visiidini 78 päeva opini. Kaalulangetamise eri.

Eile õhtul valdas mind tõeline masendus.

Ma lugesin milliseid dieete teised pidanud on, ega suutnud kuidagi ennast samasse olukorda panna. Jätkuvalt on minu keha täielikus paanikas, et mismõttes, sa enam ei söö ühte või teist asja. Nagu mul neid asju siis väga vaja oleks. Igatahes tundsin terve eisle õhtu, et ma suren kohe nälga. Käisin mitu korda köögis porgandeid toomas ja riisikakku paar tükki ja lõpuks sõin ära viimase tüki rullbiskviiti. Ma isegi väga ei tahtnud seda, aga lootsin, et kui ma selle hammaste taha lükkan, et siis lõpetab mu kõht (?) või aju (?) protsesteerimise ja ma saan rahulikult magama minna.

Tühjagi! Samas süümekaid ka ei tekkinud. (Võibolla siiski oleks pidanud tekkima?)

Peas oli 101 mõtet kuidas ma ei taha, ei saa, ei oska ja ei suuda. Ise tean ka, et see on naeruväärne. Ma lihtsalt saan ja kõik. Mis seal siis niiväga erilist on?! Ma olen täpselt samasugune nagu kõik teised ja kui teised saavad saan mina ka. Ja kui mõni teine ikka päris ei saa, siis mis see minu asi on. Mina ikka saan! Kuidas ma võiksin üldse muudmoodi mõelda või olla või ette kujutadagi? See, aga ei võtnud masendust ära. Mulle tundus, et ma söön 3 korda rohkem kui enne dieeti. (Samas ma ei tea täpselt, kuna kasutan teist anumat. Peaks kodus väiksed mõõtmiskatsed tegema. Ma tahaks loota, et kauss, kust ma hetkel söön on väiksem, kui taldrik, kust ma varem sõin. Kuigi selliseid asju juhtub ainult muinasjuttudes.

Niisiis masendusin eile poole ööni või lausa poole hommikuni. Ma tean täpselt kuidas käib see suure masenduse mulli sees olemine ja kui hea on kui endast nii kohutavalt hale on. Samas polnud mul ikka nii hale ka, et oleks kohe pisaraid valanud. Teate küll, see on see, kui vaatad nutufilmi ja siis nutad pool ööd patja kõikide asjade pärast mis sa kunagi oled teinud või tulevikus teed valesti. Ja siis sellepärast, et keegi sind ei armasta ja sa oled nii ja naasugune ja võiksid olla hoopis Marta Stewart. (Mul on kiiks selle koduperenaiseks olemisega. Ma lihtsalt kohe ei oska olla mingi kanaema ja nunnutada kogu perekonda. Minupoolest peavad nad ise hakkama saama ja saavadki.) No ja siis saab veel igast muude asjade pärast nutetud. Ja seda kõike öösel, salaja teki all. Ja siis keerad padjal kuivema poole ja jääd magama ja järgmisel hommikul on kõik jälle imekaunis ja tore ja ilus.

Kui ma noorem olin (mitte, et ma hetkel vana oleks), siis mul oli selliseid enesehaletsusi umbes paar korda aastas- ehk siis üsna sagedalt. Nüüd ons ee kuidagi soiku jäänud.

Igatahes olin ma seal oma masenduse mullis ja piinasid oma kallist meest igasugu lollide küsimustega, millele ta kuidagi läbi une vastata ei tahtnud. Algul ta proovis ikka süveneda, aga lõpuks vastas rahumeeli, jah ja ei. Ma siis võtsin endale sobiva vastuse sealt. Lõpuks muutus see küll ühtlaseks mõminaks ja sealt edasi suuremaks norinaks, aga head vastused ja hea vestlus oli. No ja siis kõige lõpuks vaatasin veel ühte söögisaadet, kus tehti imelist seapraadi krõmpsuva kamaraga ja rabarberi sufleed…

Arvake ära, kas mu kõht oli veel tühjem pärast seda?

Kokkuvõtteks võin öelda niipalju, et öösiti pole kassid üldsegi hallid, vaid kõik värvid ja emotsioonid on palju kirevamad ja ehedamad, kui nad tegelikult on. Loomulikult ei ole täna hommikul masendusest mingit jälge ja ma ei kavatse oma stressamisel pikemalt peatuda. Ma olen selle teekonna endale ise valinud ja nüüd pean ma kuidagi sellega hakkama saama. Ma ei kavatse alla anda. Ma ei kavatse arutleda teemadel, et ma peaksin ikka asju positiivselt vaatama- sest ma olengi hetkel jälle positiivne ja lõbus ja elu on lihtsalt väga ilus.

Ma olen õnnelik!

(Lähen vasakule ära porgandit krõbistama)

K- 57 päeva arsti visiidini 79 päeva opini. Kaalulangetamise eri.

Tänane hommik algab suurema koguse porganditega. Muide üks väga oluline tähelepanek porgandite suhtes. Nimelt on need palju maitsvamad, kui neid süüa kohe peale koorimist. Aga kui natuke aega on mööda läinud, siis nad pole enam nii head. Selline kergelt mõrkjas v kibe maitse tuleb juurde ja süües tekib porgandihääl. Kurk muutub natuke tuimaks. Justkui toomingaid süües. Aga ma pole nii palju porgandeid korraga varem söönud ka.

Õhtul ootab mind kapsahautis, kuhu ma plaanin juurde lisada brokkolit- mida ma täiega jumaldan. Muide, kui kapsahautise sisse panna porgandiveerandid, siis jäävad need imelist värvi ja on väga maitsvad Kõik armastavad neid. Eriti meie pere lapsed. Mina näiteks lapsena porgandit ei söönud üldse. Keedetud siis. Sest sellel oli halb maitse. Ja nüüd ma tean, et see oli puhtalt porgandisordi süü. Aga minu lapsed seda ei tea, et ma keedetud porgandeid lapsena ei söönud ja neile maitseb see väga. Vanaema pidevalt küpsetab porgandeid. mmm.. stuuvitud mais ja porgandid. Huvitav, kas maisijahu käib ka jahu alla?

Igatahes on täna kergem olla kui eile.

K-58 päeva arsti visiidini 80 päeva opini. Kaalulangetamise eri.

Ma teen esimese märke ära. Et siis on pärast hea endal ka järge pidada, et mis ja kus ja kas.

Kõigil pöidlad pihku!

Niisiiis… Tänane õhtusöök koosneb kapsast ja porgandist ja natukesest hakklihast. Sinna kõrvale kaks riisikakku sulatatud juustuga ja kurgiga. Natuke näljapeletamiseks ka risotot koju jõudes.

Teised krõbistavad rõõmsalt kaeraküpsiseid piimaga. Mina joon lihtsalt piima. Täna olen ma raudselt kergem kui eile, sest väga suur osa juustest lendas juuksuri juures kõigepealt põrandale ja sealt prügikasti.

P- Pühapäevased eined

Täna hommikul oli juba lihtsam. Röstsaia tegin ainult lastele ja mehele ja ise krõbistasin riisikakku. Mulle on see riisikakk õnneks koguaeg maitsnud, ning seda sama meelt on ka pere. Ma pidin lausa väikse võitluse maha pidama.

Hommikut alustasin salatiga, mille laps mulle valmistas ja õhtu lõpetasin risotoga. Seekord keetsin riisi uunis ja brokkoli unustasin sisse panna. Mehele maitses oluliselt rohkem. Pean tunnistama, et ma ise olen ka sõmera riisiroa poolt ning eelistan seda kreemjale risotole.

Aga peale selle tegin ma täna edukalt rullbiskviiti. Nii, et natuke vahukoort ja kohupiima, ohtralt vahustatud munavalget- mis on muide puhas valk- seega hirmus kasulik. Ja muidugi paar tükki rullbiskviiti.

Joogiks sai enamjaolt vesi ja natuke mustikakompotimorssi.

S- Söögist

Alustame sellega, et eile õnnestus mul kohata kahte töötavat ja toimivat kaalu. Sellega, aga hetkel minu avaldus ka lõppeb.

Söögi kohapealt siis järgmist.

Lõunaks sõin suurepärase küüslaugu kana ja sinna kõrvale grillitud juurikat. Põhilsielt tsukini ja paprika. Magustoiduks kahe peale õunakook ja jäätisepall. Kõrvale tass latet ja pudelike vett.

Õhtusöögiks, aga sai kanafilee, külmutatud oad, valgehallitusjuust, viinamarjad, sokkide järgi haisev vorst, lillkapsas ja mingit sorti kaste.

Kogused olid väiksemat sorti võistkonna omad. Kogu see saak sai alla loputatud ohtra valge veiniga.

Täna hommikut alustasin peavalurohuga, aga kui päike juba paistma hakkas tuli eluvaim sisse.  Täna lõunal käis mees turul koerapirukaid ja kapsapirukaid otsmas ja mina istusin innukalt laua taha, et hakkan kah nosima kui sain aru, et see on sai ja saia ma ju ei söö. Ja siis läksin sünnipäevale ja pistsin kinni neli tükki torti. Kaks soolast ja kaks magusat. Õnneks mitte väga suurt tükki.
Aga magustoiduks krõbistasin granaatõuna. Muidugi oli vaja paar viilu sinki külmikust võtta ja siis veel mõned sprotid. Sink oli kanafilee oma. Ahjaa.  Proovisin mingit uut sulatatud juustu- jube hea oli. Pool avokaadot sõin ka, aga jäätisest- mida ülejäänud pereliikmed nautisid, ma loobusin.

Homme plaanin igatahes risotot teha ja järgmiseks nädalaks varun kõike mis supiks vaja.Otsustasin juba enne, et supi sees ma söön pastat ja kartulit, kuna seda on seal vähe. Pean uusi supiretsepte otsima hakkama. Aga plaanis on veel kapsahautis hakkaliha ja riisiga.

Valgu püüan kätte saada munavalgest. Ma ei suudaks tõenäoliselt neid valgujooke juua. Mind ajab üksi mõte, maasika, banaani, shokolaadi, vanilje maitsest kergelt öökima. No ei ole lihtsalt minu teema.

Kuigi, kui muu ei aita ja poole kuu peal ons elge, et kaal ei kaos- siis saab ka valgujook appi võetud. Pöris viimased päevad enne oppi kavatsen igatahes täielikul vedela dieedil olla.

Hetkel tundub, et organism ja aju teevad koostööd ja püüavad sisse ahmida veel viimaseid suuri koguseid toitu. Aprill läheneb kohutava kiirusega- oäris hirmus on. Osalt ei jõua ma seda ära oodata ja teisalt on hirm tuleviku ees olemas.

See annab mulle endale tunnustust, et ma ei torma sellesse ettevõtmisesse uisapäisa ja mõtlematult. Ma kaalun ja teadvustan endale, et pärast seda muutub mu elu täielikult. Ma näen, kuidas teisedsäravad õnnest ja on otsusega rahul isegi siis kui neil on mõned väiksemad tagasilöögid.

 

Seega- minu uus võitlus iseendaga on alanud ja hetkel olen ma igatahes kaotajaks pooleks. Kuid mul pole plaaniski alla anda. Võitlus jätkub lähipäevil.

K- Kaalukaotuse kuu

Kuna ma pean aprilli alguseks kaalu kaotama, siis otsustasin, et mis võiks olla parem selleks kui veebruarikuu. Seega, ma peaksin sel kuul sööma võimalikult vähe või siis parem üldse mitte pastat ja kartulit ning saia.

See, et ma eile ja üleeile sõin spagette- sellest me ju ometi ei räägi. Petan ma vaid iseennast.

Täna siis sai olema risoto päev. No alustame millestki kergemast ja ilusamast. Pool tsukinit, sibul, kanafilee, natuke brokkolit, rohelisi ube, maisi, kikerherneid- sai vist kõik. Punased oad oleksid ka pidanud olema, aga need kadusid külmikusse ja ma unsutasin. Aga kõik see mis valmis sai- nämm nämm nämm. Kaks ja pool kausitäit hüva rooga sai hammaste taha lükatud. Kõht valutab ning paha on olla. Aga Risoto oli ikka ülihää… Damned!

Lisan igaks juhuks, et kausid on sellsied pisikesed, mis pihku mahuvad ja pole eriti suured, aga piisavalt ikka… no vot ma nüüd siin istun ja mõtlen, et järgmisel korral soola üldse ei pane ja pipart ka mitte ja riisi kõrvetan põhja- no et peaks pika hambaga sööma.

Ma pole muidugi üldse õnnetu, aga noh samas oleks võinud vähem süüa.

Järgmised rõõmsad teated minu kaalukaotusest ja võitlusest ja püüdlusest juba lähiajal. Üks potitäis sama risotot ootab veel tegemsit ja homme lubati kanamaksakastet